Linna ja maale sobib erinev värvitüüp

Monica Raud 09. juuni 2004, 00:00

Fassaadivärvil on kaks ülesannet: kaitsta aluspinda ilmastikumõjude eest ning seda kaunistada. Värvidest lähtuvalt jagatakse värvitavad majaseinad laias laastus kaheks: puitpinnad ja mineraalsed pinnad.

Puitpindadel hakati kõigepealt kasutama mitmesuguseid muldvärve, järgnevalt õlivärve, tänapäeval tuntakse eeskätt mitmesuguseid akrüüllateksvärve ning õlialküüdvärve. Mineraalpindade värvimisel on tüüpilised lubi-, silikaat- ja akrüül-, mõnevõrra vähem ka silikoonvärvid. Paljud neist jagunevad omakorda gruppideks. Et leida kõige sobilikum värv, tuleb hästi teada, mis materjalist on maja seinad ja millega neid eelnevalt on töödeldud.

Puidu puhul pole just ülioluline, kas tegu on akrüüllateks-, akrüülvaik- või silikaatvärviga, küll aga on värvivalik päris tähtis mineraalpindade puhul. Näiteks krohv vajab väga hästi veeauru juhtivaid värve: silikaat-, lubi- või kaasaegseid akrüüllateksvärve. Betooni ja lubikrohvi puhul on tähtis, kas värv laseb süsihappegaasi läbi, kuna pikas perspektiivis kutsub süsihappegaas esile armatuuri roostetamise. Iga konkreetse juhtumi jaoks peaks õige värvi aitama leida kauplus, kuna kõike lihtsalt ei mahu etiketile kirjutama.

Aastasadu kasutatud isekeedetud muldvärvid mõnikord ei sobigi, sest keskkonna saastatus suurlinnas on teine ning ultraviolettkiirgus palju tugevam. ES Sadolini tootejuht Herki Tomberg teab öelda, et Kesk-Euroopas on suund sinnapoole, et puhta õhuga maapiirkondades kasutatakse lubivärvi, linnas kirgaste toonide saamiseks keskkonna saastele vastupidavamaid silikaatvärve.

Arvestada tuleb ka seda, kas vana ja uus värv omavahel sobivad. Praegu on saada ka selliseid värve, mis nakkuvad ikkagi, olgu all siis seda või teist tüüpi värv. Pirtsakamad on lubi- ja silikaatvärvid, mis sobivad ainult kas uuele pinnale või varem lubi- või silikaatvärviga värvitud pinnale, kuna nad ei moodusta kilet, vaid reageerivad aluspinnaga. Kogemusteta inimesel võib tekkida raskusi nii majaseina täpse materjali kui ka vana värvi sordi kindlaksmääramisel. Sel juhul on mõistlik paluda asjatundlikku abi.

Vajalikku värvikogust arvutades tuleb meeles pidada, et number purgil näitab üldjuhul ühekordse värvikihi katvust ruutmeetrites. Kattevärvi tuleks aga varuda kahe kihi jagu. Väga õhukest kihti peale kandes kaetakse suurem pind, kui purgil lubatud, kuid ei anta seinale piisavat kaitset. Värvikulu sõltub ka pinna imavusest ja sellest, kui sile või krobeline see on.

Pintsliga on mitmeski mõttes soovitavam värvida kui rulliga: kantakse pinnale rohkem värvi, hõõrutakse, tagades ka pisimate pragude korraliku kaetuse. Eriti puudutab see puuseinu, mis pole kuigi tasased ja mille katmata kohtadest imbub niiskus seina. Vana tarkus ütleb, et mida rohkem õhemaid kihte, seda parem kaitse pinnale.

Võrreldes värve ja puidukaitsevahendeid, võib värvide värskendamisega küll kauem oodata, ent kooruva värvi uuendamine on juba märksa suurem ja kallim töö kui puidukaitsevahendi uue kihi pealekandmine.

Sadolini tootevalikus on Herki Tombergi sõnul puiduvärvidest odavaim punamuldvärv, keskmises hinnaklassis akrüüllateksvärvid ja kõige kallimad pigem õlivärvid. Mineraalpindade värvidest on üks akrüüllateksvärv kõige odavam, teine üks kallimaid. Hind sõltub ka lisaväärtusest, toote sisaldusest.

Mõne aasta pärast hakkavad Euroopa Liidus kehtima nõuded, mis määravad, mitu grammi lenduvaid orgaanilisi ühendeid tohib iga tootegrupi ühes liitris olla. See tähendab, et mõnevõrra tõmbub kokku tootevalik ning uutele nõuetele vastavad värvid on ka kallimad.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing