Suur illusioon rahuajast

Üks nukramaid raamatuid minu raamaturiiulis on sadakond aastat tagasi avaldatud Norman Angelli "The Great Illusion", kus püüti tõestada, et militaarvallutused on ajast ja arust.

Angelli argument oli lihtne: pikemaajalistes moodsates sõdades kaotavad kõik. Kõige suuremat kahju saavad kaotajad, kuid ka võitjatel läheb halvemini kui rahu korral. Paljud surevad, suur osa jõukusest kaotatakse, ehitised muutuvad rusudeks ja rekvireerimine kahjustab õigusriiki, millele nüüdisaegne industriaalne jõukus toetub. Isegi võitjad saavad öelda vaid seda, et nemad kaotasid vähem kui teised.

Ajal, mil Angell kirjutas, väitsid mõned inimesed, et sõda on oluline vahend rahvusliku jõukuse suurendamiseks ja äriline õitseng on sõjalise võimsuse vili. Angell ei mõistnud, kuidas Esimese maailmasõja eelsed Saksa poliitikud võisid uskuda, et Saksamaa õitseng nõuab suurt sõjalaevastikku. Ta ootas ratsionaalse riigimehelikkuse ajastu saabumist, kus iga pea- ja välisminister möönaks, et hoolimata vaidlusküsimustest on rahvusvaheline vahekohus parem lahendus kui sõda. Euroopa Liidus on see ootus täitunud. Julius Caesari ajast kuni 1945. aastani oli alati vähemalt üks armee, mis relvastatult Reini ületamas oli või seda teha kavatses. Enam mitte.

Ma loodan, et see on Euroopa riikide vastastikune sõltuvus, mida Jean Monnet, Robert Schumann, Konrad Adenauer ja nende järeltulijad rajasid, mitte mälestus Teise maailmasõja õudustest, mis on pannud Reini ületavad armeed kaduma. Sellisel juhul võib oodatud globaliseerunud majandusajastu olla tunduvalt rahumeelsem, kui seda oli 20. sajand.

Autor: J. Bradford DeLong