Vana kaardivägi püsib ikka veel sadulas

"Eesti ärieliiti kuuluvad inimesed on umbes 20 aastat nooremad kui nende lääne kolleegid, kuid see erinevus kaob 15-20 aasta pärast," ütles Mainori president Ülo Pärnits, kes ise on olnud tippjuht järjepanu 45 aastat. "Ma pole muud tööd teinudki, kui juhtinud," kommenteeris ta ise oma eluteed. Pärnitsa-suguseid on aga Eestis veelgi ja osa neist on juhtinud ettevõtteid edukalt läbi mitme Eesti ühiskonda tabanud kriisi.

Kui vaatluse alla võtta Äripäeva TOP 500 ettevõtted, siis on kõige kauem firma esimene mees olnud Harju Tarbijate Ühistu praegune tegevjuht Heino Reesel, kes sai tippjuhiks juba aastal 1956. Ühte ja sama ettevõtet on kõige kauem, 1964. aastast alates, juhtinud ASi Tarmeko nõukogu esimees Olev Nigul, kes on praegu nii selle firma kui ka Mööblimaja põhiomanik. Üle 40 aasta järjest on sama ettevõtet juhtinud ka Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse nõukogu esimees Ahti Viilup.

ASi Flora Liit nõukogu esimees Elmar Kruusma on selle ettevõtte juhtimisega seotud olnud aastast 1976, Tallinna Autobussikoondise juhatuse esimees Mati Mägi mõni aasta vähem. Udo Themas on Livikos töötanud terve oma elu ja jätkab praegugi juhatuse esimehena. Peeter Vilipuu on suurima teedeehitusfirma Teede REV-2 eesotsas olnud 22 aastat. Tiit Vähi sai Valga Autobaasi direktoriks 1972. aastal, oli vahepeal minister ja juhib nüüd edukalt Silmetit. Sangari praegune nõukogu esimees Jüri Kraft sai selle ettevõtte direktoriks juba 41 aasta eest. Talle kuulub ka ASi Mivar (Mistra järglane) aktsiate kontrollpakk. Üle 30 aasta on tippjuht olnud ka Hiiu Kaluri nõukogu esimees Tiit Kõuhkna, kes on juhtinud mitut toiduainetööstuse ettevõtet. Ainsa naissoo esindajana on ühte ettevõtet kaua ja edukalt juhtinud ASi Linette juhatuse esimees Mai Parras.

EBSi rektor ja kauaaegne juhtimiskonsultant Madis Habakuk ütles, et juhtimine on nagu iga teinegi eluala, kus oma talendid. "Ei saa öelda, et vanus üldse ei loeks, sest inimese energiavaru vananedes väheneb, kuid kui ta targasti juurde õpib, võib olla vormis aastakümneid," selgitas ta.

Üldiselt on juhi kõrgaeg Habakuke hinnangul 40 ja 50 eluaasta vahel, kui ta on küllalt kogenud ja jaksu on veel piisavalt. Juhtimine on tema sõnul ikka sama, aga nüüd käib see nõukogude ajaga võrreldes pisut teistmoodi: suhtlemine ministriga on suures osas asendunud lobistliku tegevusega. Kui varem oli tähtis varustamine, siis nüüd turustamine.

"Juht saavutab tulemusi inimeste kaudu ja selles osas pole midagi muutunud," märkis Habakuk, kes on ka ise aastakümneid juht olnud.

Ühest ettevõttest teise liikumine on juhtimisteadlaste arvates vajalik rutiini vältimiseks, kuid Eesti tippjuhtidel pole seda ohtu olnud, sest keskkond, milles neil tegutseda on tulnud, on ise suuri muutusi pakkunud. Kõigepealt tuli üle elada ühiskondliku korra muutus ja plaanimajanduse kadumine, seejärel suurerastamine, mille käigus kadus rida ettevõtteid ja terveid tööstusharusid, siis börsikrahh ja Venemaa kriis, loetlesid Pärnits ja Habakuk meie tippjuhte karastanud kriise.

Ma pole mujal töötanud kui ETK süsteemis. Pärast 7. klassi lõpetamist läksin Viljandi Tarbijate Kooperatiivi kauplusse müüja õpilaseks. Siis lõpetasin Tallinna kooperatiivkaubanduse kooli ja sain väikese maakaupluse juhatajaks. Seejärel läksin tagasi Viljandisse, kust saadeti Valgevenesse kooperatiivkaubandust õppima.

Peagi sai minust Jõhvi TK liidu instruktor ja edasi Iisaku TK esimees. Võrus TK aseesimehe ja hiljem esimehena töötades lõpetasin Moskva Kooperatiivkaubanduse Instituudi. Tänaseks olen samas süsteemis juht olnud 47 aastat. Mitu korda olen olnud lahtilaskmise ääre peal, aga iga kord on tagasi valitud. Vahel on olnud ka endal kiusatus ära minna, aga siis on jälle mingid asjad kinni hoidnud, nii et lahkuda pole olnud võimalik.

Olen küll 74aastane, kuid püssi põõsasse visata veel ei kavatse. Noortele juhtidele soovin tahtejõudu ja püsivust.

Areng ETK süsteemis on olnud kiire. Suurim muudatus oli iseteeninduse juurutamine aastatel 1954-56, algul toitlustuses ja hiljem kaubanduses. Kui sotsialism siples kaubapuuduses, siis nüüd on see asendunud rahapuudusega ja inimeste ostujõud, eriti maapiirkondades, on madal.

Töötasin 1963. aastal Tartu linna täitevkomitees, kui Edasis ilmus kuulutus, et Sangar vajab asedirektorit. Teiste õhutusel läksingi. Kolme kuu pärast võeti direktor maha ja mind pandi asemele. Minu kinnitamine oli tolle aja kohta ime, sest ma ei kuulunud komparteisse.

Esimesed aastad olid hirmus rasked ja minu peale kaevati, et vedjot sebja kak hozjain (peab ennast ülal nagu peremees). Ettevõttes töötas üle tuhande inimene ja see asus 14 kohas laiali. Muu hulgas oli meil ka vildivabrik. Kui mind 1973. aastal Klementit juhtima kutsuti, oli Sangar juba heal järjel. Klementis olid jälle lood halvad, käis uue hoone ehitus. Esimesed kuud elasin Viru hotellis ja tunne oli selline, et läheks kas või jala Tartusse tagasi. Samas sain Tallinnas teha sellist karjääri, mis poleks Tartus võimalik olnud, leian tagantjärele. Kolm aastat olin kergetööstuse ministri asetäitja ja sama palju minister.

Erastamise ajal õnnestus osta Sangari ja Mistra (nüüd Mivar) aktsiaid, mille nõukogusid nüüd ka juhin. Kergetööstus oli võimas tööstus, kuid erastamisega lasti palju ettevõtteid põhja ja müüdi odavalt välismaalastele. Tegutsesid ka kohalikud tankistid, kes võtsid ettevõtted üle ja müüsid kinnisvara. Muret teeb, et kogu aeg tuleb valvel olla, et sind paljaks ei varastataks.

Usun, et juhiks peab sündima, kuid vastavad eeldused tuleb endas üles leida. Esialgu ei kujuta ette, et peaksin elust kõrvale jääma, sest suudan täna veel mõnel alal ka 30-40aastastega võistelda.

Alustasin 1973. aastal tehases Võit insenerina, Linette, mida nüüd juhin, on selle järglane.

Alustasin töötamist sügavas sotsialismis, kui materjali polnud saada ja teenitud raha võeti ära. Siis tegime miljon toodet aastas, nüüd poole vähem, aga kvaliteet ja materjalid on hoopis teised. Juhtimine pole lihtne ühegi korra ajal, aga tootmise organiseerimise põhimõtted on ikka samad. Nagu ka inimeste juhtimine.

Mind koolitas Ülo Pärnits Mainoris tippjuhtide reservis Vene ajal poolsalaja targaks, sealt sain psühholoogia alused.

Isegi ei tea, miks nii kauaks ühte kohta pidama jäänud. Tegelikult on püütud üle osta küll ja ka endal on olnud mõttes kohta vahetada, aga ju siis pole viitsinud. Või on inimesed kinni hoidnud? Mind on köitnud pidev areng ja võimalus üha uute asjadega rinda pista. Ka tegevusvabadust on piisavalt olnud. Et edukas olla, peab süvenema ja iga päev õppima. Selles peitubki saladus. Ma ei tea, miks Eestis nii vähe naisi pikalt tipus on, Lätis on näiteks olukord teine.

Mina tegelen juba järglase kasvatamisega, kes peaks tingimata minust parem olema.

Märtsis sai mul firmas töötatud 45 aastat ja sel puhul otsustasin tegevjuhi koha loovutada järglasele, keda olin selleks juba pikalt ette valmistanud. Nõukogu juhina käin iga nädal 2-3 päeva tööl, ülejäänud aja tegelen hobidega. Toiduainetööstuses olen töötanud kokku 53 aastat. Andsin ettevõtte üle tippvormis ja nii oli hea taanduda.

Olen muidu Valgamaa mees ja seal läksin ka 15aastaselt kohalikku meiereisse tööle. Lõpetasin Õisu tehnikumi ja pärast seda TPI kaugõppes. 1959. aastal tulin Saaremaa Liha- ja Piimatööstusse, mis oli sellal väga halvas seisus. Nüüd on see mulle nagu oma ettevõtte, sest nii palju on ära tehtud. Tootmine vastab euroliidu nõuetele ja lääne turg on lahti.

Paaril korral on mulle ka ministeeriumis kohta pakutud, aga laua taga istumine mulle ei sobi ja olen ära öelnud. Ega ma kahetse, sest tunnen liha- ja piimatööstust üdini ja saan praegugi juhtkonnale nõu andes kasulik olla.

Alustasin 1961. aastal Tartu Metsakombinaadis vaneminsenerina, aastaga sain peainseneriks ja paari aasta pärast direktoriks. Vahepeal hargnes kombinaat kaheks ja minust sai mööblikombinaadi juht.

Aasta eest andsin oma ameti üle pojale ja ise asusin Tarmeko nõukogu juhtima. Üks asi on nõu anda, hoopis teine ära teha, ärategijaid on märksa vähem. Nõukogu esimehena kavatsen esialgu jätkata, sest töö lõpetamine on veel hullem kui töö saamine. Mulle meeldib tööl käia.

Mind on aastate jooksul tahetud ministri asetäitjaks ja Tartu linna juhtima panna, kuid ma pole tahtnud minna valdkonda, mida ma ei tunne. Metsandust ja puidutööstust tunnen läbi ja lõhki. Hea on juhtida, kui asja tunned.

Usun, et hea juht peab olema asjatundja, kuid tal peavad olema ka vajalikud juhiomadused.

Kui nõukogude ajal tootsime elukondlikku mööblit kogu suure Nõukogude Liidu jaoks, siis nüüd tuleb kogu aeg uusi turge otsida. Raske on. Leian, et riik võiks eksporti rohkem toetada.

Tulin tookordsesse Tallinna Viina- ja Likööritehasesse lukksepa õpilaseks 45 aastat tagasi. Vahepeal olin konstrueerimisosakonna juhataja ja peainsener ning aastast 1986 peadirektor.

Ei oska ennast kusagil mujal töötamas ette kujutada, sest kogu mu elu on Livikos möödunud. Ei saa öelda, et kõik need aastad ülesmäge on läinud. Vastupidi, on olnud tõsiseid tagasilööke ja raskeid kriise, aga neist on ikka välja tuldud.

Eriti hull oli olukord GorbatAovi viinakeelu ajal, kui mõnda aega pidime inimeste tööl hoidmiseks poslamaslat pudelisse villima. Teine raske aeg oli erastamine. Soomlastest konkurendid soovisid 2000. aastal Liviko ära osta, et tootmine kinni panna, ja ka ministeerium oli asjaga päri. Õnneks leidus siiski kodumaine investor, kes oli huvitatud tootmise jätkamisest ja sestpeale on asi ülesmäge läinud.

Võrreldes nõukogude ajaga on ettevõtte juhtimine paljuski muutunud. Siis läks suurem osa aurust parteikomitees käimisele ja kõrgete külaliste vastuvõtmisele. Moskvast käis ühtepuhku tegelasi, keda tuli suvitada, saunatada ja kalale viia. Selle eest sai importseadmeid ja muud fondikaupa. Nüüd on kõike saada, ole vaid mees ja müü.

Tänavu 100. juubelit tähistav Taani suurimat firmat, praeguse nimega A.P. Möller-Maersk A/S on 99 aastat juhtinud vaid kaks meest. See on suuremate firmade seas maailmarekord. Kahe vana tankerlaevaga alustanud reederfirmat, mis tänaseks on kasvanud Taani ainsaks tõeliselt globaalse haardega kontserniks, juhtis 61 aastat selle asutaja Arnold Peter Möller. Pärast isa surma võttis 1965. aastal juhtimise üle tema poeg, Maersk McKinney Möller, kes tõmbus firma aktiivsest juhtimises tagasi alles läinud aastal pärast oma 90. juubelisünnipäeva. Kontserni, mis on täna tegev enam kui sajas riigis ning millel on üle 60 000 töötaja, juhtis ta kokku 38 aastat.