Euroopa Parlament pakub Eestile vaid võimaluse

Enn Soosaar 10. juuni 2004, 00:00

Kuus esindajat 732st on 0,8 protsenti. Nii suur või väike saab olema Eesti suhtosa Euroopa Parlamendis (EP). Samal ajal moodustavad Eesti kodanikud Euroopa Liidu kodanikest vaid veerand protsenti.

Mõlemad on tillukesed arvud, kuid esimene teisest siiski üle kolme korra suurem. Keskeltläbi esindab üks EP saadik umbes 600 000 eurooplast. Eesti on koos teiste väikeriikidega eelisseisundis - meile piisab koha saamiseks 200 000 kodaniku olemasolust.

Isegi siis, kui meie kuus saadikut seljad kokku panevad, oleme köömes Euroopas. Jah, kui niiviisi rehkendada, muutuvad eesseisvad valimised eestlastele teise või kolmanda järgu poliitiliseks ettevõtmiseks. Liiatigi mängib EP sealsetes võimu- ja otsustusstruktuurides tagasihoidlikku rolli. Kavandatav põhiseaduslik lepe tõstaks parlamendi kaalukust, aga enne kulub aastaid, kui ratifitseerimiste kadalipu läbinud lepe kehtima hakkab.

Sellegipoolest kavatsen pühapäeval valima minna ja soovitan kõigil sedasama teha. Kui mõtleme promillidele, mis võrdlevad meie suhtelist lõiku (näiteks rahvaarvu) või panust (näiteks SKTd) ELis teiste liikmesriikidega, siis tekib tõepoolest nii mõnigi kord tahtmine käega lüüa. Mida me punnitame - üle oma varju pole keegi hüpanud. Ainult et kogu seda Euroopa värki saab vaadata ja vaagida teisest vinklist. Me ei astunud ELi, et masohhistlikus äraspidisuses järjekordselt kogeda, kui väike ja tühine on Eesti - kärbsemust gloobusel. Ma usun küll, et möödunud aasta referendumil liitumist toetanud nägid tolles sammus hoopis midagi muud.

See "midagi muud" võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid lootusi ning arusaamu ühinevast Euroopast, aga peamine, mida hagema läksime, oli oma võimaluste avardamine. Just võimalusena tulekski EPd käsitada. Teisisõnu: mitte midagi ei juhtu ei Eestis ega Euroopas, kui saadame sinna istuma tühja täis kotid. Kui aga valimised õnnestuvad selles mõttes, et kuus meest-naist osutuvad hakkajateks ja koostöövõimelisteks, võiks neist järgmisel viiel aastal tõusta meie riigile tõsist tulu.

Lõppude lõpuks ei ole eestlased kunagi varem osalenud euroopalikus ühistöös ning kooselus, ja mida tõhusamalt suudavad parlamentaarsel kõrgtasemel toimida isikud, kes katsuvad läbi koostöö ning kooselu võimalusi tolles eri rahvaste demokraatlikus suurühenduses, seda parem meile kõigile.

Niisiis on oluline, et tulevane EP saadik tunneks asja ja oleks juba eelnevalt kursis, kuidas ELi juhtstruktuurid tegutsevad, mida on seal võimalik saavutada, mida mitte. Neid, kes kujutavad ette, et nad on kassipojad ja ujuvad vette potsatamise järel sünnipärase tarkusega ise kaldale, tuleks vältida. Nagu tuleks Euroopast eemal hoida neid, kes mõistavad mõnes välismaa keeles üksnes tühja-tähja lobiseda ja jäävad otsekohe jänni, kui on tarvis muukeelsete ees seisukohta selgitada või kaitsta.

Olgu eesti poliitikud oma suhtlemisvõimest kui tahes heal arvamusel, kurvaks tõeks peab tunnistama, et enamiku oskus ennast võõrkeeles adekvaatselt väljendada on häirivalt madal. Kuna meil juba on ettelugemiste peale väljakoolitatud apostleid, kes viivad meie kauni emakeele kõla laia maailma, on hädavajalik, et EP saadikud Läänemere väikeriigist saaksid kolleegidega probleeme arutada paberi ja tõlgita.

Osavõtt jääb kesisemaks kui varasematel valimistel. Mis teha, kui erakonnad on hoidunud sisulistest arutlustest, rahulduvad retoorilise ähmasusega ja valavad ühinenud Euroopa peale arusaamatut sappi. Paraku on kõikide slõuganid orienteeritud madalalaubalistele. Nähtavasti arvestatakse, et too põhikontingent, kelle valimispäeval liikuma saab, ei tunne Vana Maailma käekäigu vastu tõsisemat huvi. Päris kindlasti hakatakse tulemuste järgi kraadima erakondade hetkepopulaarsust.

Parem siiski, kui suudetaks sellest hoiduda. Liiga paljud tegurid, mis 13. juuni toetusprotsente mõjutavad, erinevad tavavalimistest. Minu meelest võidaksime kõik, kui EP saadikute sõelumine kujuneks isikute, täpsemalt isiksuste valimiseks.

Selge see, et ei kaitstud krooni, vabadussäilmete, läbimurdmise, edu hoidmise, eestolemise ega makstava mõistusega pole Euroopas midagi peale hakata. Teisalt see julgustab. Jõuavad Strasbourg'i kes tahes, esimese asjana peavad nad unustama kogu tolle häma, mida meil Eestis on viimasel kuul-paaril levitatud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:31
Otsi:

Ava täpsem otsing