Turu loomine teadusuuringutele

Robert J. Shiller 10. juuni 2004, 00:00

Teadusavastuste vallas ei ole turu täiuslikke asendajaid, kuid hea süsteem, mis võimaldab teadlastel tõhusalt konkureerida, on uurimistööde anonüümne hindamine kolleegide poolt. Tippteadlased, keda kaitseb anonüümsus, suudavad tavaliselt originaalsuse ära tunda ja otsustada, millistel teadusideedel on väärtust.

Teadus on ettevõtlusvorm, mis nõuab ressursside ja töötajate nutikat organiseerimist, seiklushimulist suhtumist ja soovi riske võtta. Tavaliselt edendab ettevõtluspüüete arengut turg. Kui selline turg oleks olemas teaduse jaoks, looksid teadlased ettevõtteid, millest parimad oleksid edukad ja teised ebaõnnestuksid. Teadusuuringud on aga enamasti ühiskondlikud hüved, mida nende kasutajad ei saa varjata.

Kui aga turgu, mis erapooletult teadussaavutusi hindaks, ei ole, siis kuidas valitakse välja head teadusprojektid ilma suure raiskamiseta, mis sageli kaasneb turuväliste ja bürokraatlike lahendustega, mis mõeldud ühiskondlike hüvede hankimiseks?

On oht, et teadusasutused võivad muutuda aladeks, mida kontrollivad teadusisakesed, kes valitsevad ülikoolide suuremates riikliku toetusega teaduskondades ja laborites. Paljude riikide teadlased võivad seda haigust juba praegu täheldada. Hind, mida need riigid maksavad, on aeglasemalt kasvav majandus.

Anonüümse vastastikuse eksperthinnangu kasutamine ettepanekute hindamiseks ja toetuse eraldamiseks teadusuuringuteks kogub maailmas järjest enam tunnustust. Enamikus suuremates riikides on nüüdseks mingi organisatsioon, mis kutsub ettepanekuid tegema ja kasutab nende hindamiseks vastastikust eksperthinnangut. Probleeme tekitab küll uute eksperthinnangusüsteemide tööle panemine. Väiksemates riikides on raske anonüümsust tagada, sest teatud aladel võib teadlaste arv olla nii väike, et uurijad suudavad ära arvata, kes millist ettepanekut üle vaatab.

Riikidel, kus ülikoolid on politiseeritud või kus ülikoolidel on sidemed mõjukate juhtidega väljaspool akadeemilisi ringkondi, on raske parimaid teadlasi rahastada. Sama kehtib ka süsteemide kohta, kus bürokraatia on suur.

Teadustegevus on ebapiisavalt reformitud näiteks Jaapanis. Varem tavatsesid valitsusbürokraadid tööstusuuringuid planeerida, kuid pärast aktsiaturu kokkuvarisemist see tava kadus. Seejärel suurendas valitsus alusuuringute rahastamist ja lõi ülikoolides ?meisterlikkuse keskused?, kuid ei suutnud lõhkuda koza-süsteemi, kus teadusuuringute osakondades domineerivad vanemad võimukad professorid.

Saksamaal on edasiminek olnud suurem. Seal kutsus kantsler Gerhard Schröder eelmisel aastal hoolimata avalikkuse vastuseisust Saksa ülikoole üles omavahel rohkem konkureerima nagu USA eliitülikoolide süsteemis.

Samasuguseid muutusi võib oodata ka teistes riikides, kuna teaduskonkurentsi ja -ettevõtluse tähtsust hakatakse rohkem mõistma.

Strateegiad, mis võimaldavad teadlastel ressursside pärast konkureerida, toidavad loovat konkurentsi ja on osa ülemaailmsest trendist. Sõna otseses tähenduses ei saa fundamentaalteadusele vaba turgu olla, turgude eeliseid tuleb järgida teiste vahenditega.

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:31
Otsi:

Ava täpsem otsing