Aivar Pohlak teeb valitsusele pisuhända

Valitsus astus oma otsusega toetada Lilleküla jalgpallistaadioni ehitamist 70 miljoni krooniga priitahtlikult Vestmanni ossa Aivar Pohlaku lavastatavas näidendis ?Pisuhänd?, kus Eesti jalgpalliguru seisusse püriv Pohlak on endale targu valinud Piibelehe osa.

Staadioni rahastamise lugu on justkui maha kirjutatud Eduard Vilde ?Pisuhännast?, kus vaimu poolest rikas, aga tühja taskuga Piibeleht lasi endale jõuka Vestmanni raha eest kinnistu osta. Vahe on ainult selles, et kui Piibeleht sihtis oma tehinguga Vestmanni malbet tütart, siis Pohlak sihtis kinnistut ennast.

Kas keegi suudab endale ette kujutada olukorda, kus ärimehel tekib soov panna püsti 200 miljonit krooni maksev kinnisvara, ise samas suurematest investeeringutest hoidudes. Tema osaks jääb peamiselt üllas idee.

Ärimees teeb taotluse maa eraldamiseks ja saabki selle oma eemärkide elluviimiseks tasuta kätte. Kokku üle 9 hektari. Seab seejärel maatükile hoonestusõiguse ja määrab selle hinnaks 40 miljonit krooni, millest kujunebki suuresti tema osamaks uue ärikeskuse ehitamisse. Siis lepib kokku linnaga, et too võtab enda kanda kommunikatsioonide rajamise umbes 20 miljoni krooni ulatuses ja saab linnalt pealekauba veel 40-50 miljonit ehituse alustamiseks. Et eesmärk on sedavõrd üllas, otsustab ka riik üritust veidi vähem kui 10 miljoni krooniga toetada. Kuid et sellestki jääb väheks, võtab ta lisa rahvusvaheliste organisatsioonide abirahast, nii umbes 30-40 miljoni krooni ümber.

Ning siis algab hädakisa: poliitikud takistavad Eesti mainet tõstva kinnisvara rajamist. Kuni teda lõpuks võetaksegi kuulda ? palun, 70 miljonit on sinu, ütleb valitsus Pohlakule.

Olen kaugel sellest, et rahapuuduses peabki jalgpallistaadioni ehitus pooleli jääma. Vastupidi, olen kahe käega raha andmise poolt. Kuid raha tuleb anda jalgpalliliidule, mitte Poh-lakule. Ja kui Pohlak tõepoolest Eesti jalgpalli arendada tahab, peaks ta staadioni kogu täiega liidule loovutama. See oleks aus ka teiste jalgpalliklubide suhtes, kes Lilleküla staadionile suunduvat rahavoogu on sunnitud maia, kuid kuiva suuga pealt vaatama. Seda enam, et staadioni ja Pohlakuga on seotud rohkesti küsimärke, mida on püütud saladuses hoida.

Esiteks teavad vähesed, et Pohlaku rajatav jalgpallikeskus paikneb tegelikult kahel kinnistul, mis siiani riigile kuuluvad. Neist ühel asub staadion ja teisel kaks korralikku harjutusväljakut.

Varem Tallinnale ja nüüd valitsusele on Pohlak pakkunud osalust vaid ASis FCF Lilleküla Jalgpallistaadion, kelle kasuks on seatud 99 aastaks hoonestusõigus kinnistul, kus asub peaareen. Teine, harjutusväljakutega kinnistu on aga siiani MTÜ Jalgpalliklubi FCF nimel.

Teiseks, Pohlaku raamatupidamine on sedavõrd sassi aetud, et isegi maksuamet ei suuda seal täit selgust saada. Ehkki jalgpalliliidu president Indrek Kannik väitis hiljuti avalikkusele, et Pohlaku maksuprobleemid on seotud ettevõtte tulumaksuga, on need tegelikult paljuski seotud Polüneesia lõunaosas Niue saarel registreeritud offshore-firmaga FCF Inc, mille kaudu liikus Eesti koondise liikmete maksuvaba palgaraha. Sinnasamasse liikus ka Pohlaku teenistus mängijate müügist.

Kolmandaks, valitsusel tasuks ette võtta ASi FCF Lilleküla Jalgpallistaadion bilanss, mis näiteks 2002. aastal koosneb sisuliselt ainult kahest reast. Veel läinud aasta suvel kinnitas Pohlak oma allkirjaga, et aktsiaseltsi tegevus ei ole veel käivitunud. Bilansis pole suvatsetud kajastada isegi Hansapangast võetud 30 miljoni kroonist laenu. Ärgem unustagem, et jutt on ASist, mille osanikuks riik tahab saada.

Ning neljandaks, võõras taskus pole küll ilus sorida, aga Pohlaku rahastajatel tasuks huvi tunda selle vastu, palju jalgpalliheeros staadioni ehitamise kõrvalt endale Hiiumaal ja mujalgi maad on soetanud.

Ja lõpuks, ka pärast kokkulepet maksuametiga on Poh-laku võlg ikkagi suur - üle 12 miljoni krooni, millest poole on ta lubanud tänavu kustutada. Tekib küsimus, kas valitsuse rahaga?