Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kodumaine marjavein kogub sõpru ja mainet

Ahto Vahter 18. juuni 2004, 00:00

Eesti Veinitootjate Liidu (EVELI) esimehe, Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimehe Vello Tafenau hinnangul haaravad marjaveinid praegu 30% kogu Eesti veiniturust. Liitu kuuluvad seitse ettevõtet (AS Võhu Vein, AS Põltsamaa Felix, AS Karme, AS Tarco Vein, AS Nurga, AS Linda Nektar ja AS Valtu Vein) müüvad kokku 2,3 miljonit liitrit aastas. Mõnes vallas on veinitehased suuremate tööandjate hulgas, lisaks antakse tööd veel kenakesele hulgale marja- ja õunakasvatajale.

Vello Tafenau sõnul müüakse näiteks Võhu mustsõstraveini 70 000 liitrit aastas ehk nii 100 000 pudelit. ?Ma ei ole kindel, kas Eestis mõnda teist veinimarki üldse niipalju müüakse.?

Tafenau lükkab ümber väite, et Eesti on kuidagi eriti marjaveinilembeline maa. ?Põhjamaades on marjaveinid alati hästi müünud, samuti Inglismaal ja Saksamaal. Mõnes mõttes on see ka loomulik, sest inimestel on oma maa söögid-joogid ikka südamelähedased ja viinamarju meil siin põhjas ju paraku ei kasva.?

Tõepoolest on teada, et näiteks valgetest sõstardest valmistatud vahuveini Elysée armastatakse eriti Soomes ja tuntud Taani kirsivein Kirsberry naudib siinses maailmanurgas suurt soosingut. Meie poelettidelt võib lisaks mainitutele leida üldse küllaltki laias valikus erinevate Euroopa maade marjaveine.

ASi Võhu Vein juhatuse esimees Kalev Onga seletab, et piiride lahtiminekuga tuli inimestesse kummaline valehäbi, et kuidas ma ostan kodumaist.

?Kõik tahtsid ju olla kohe üleöö hirmsad veinieksperdid,? märgib Onga. ?Nüüd on selline suhtumine tasapisi kaduma hakanud ja kohalikke veine on kiitnud ka mitmed tuntud veinispetsialistid.?

Kalev Onga hinnangul on inimeste mõtteviisis mõneti imelik see, et kõike sissetoodavat peetakse alati kodumaisest paremaks.

Kvaliteedilt on kohalikud veinid tõusuteel. Veinitootjad on viimastel aastatel investeeritud tootmise arendamisse ja euronõuete täitmisse. Nüüd on põhirõhk marjaveinide maine turgutamisel ning tõsisel müügitööl.

Esimesena meenub sellega seoses kohe Põltsamaa Felix oma soliidse Lossiveiniga, kes on selles vallas palju ära teinud. Ka mitmed teised marjaveinid on pugenud pikkadesse tumedatesse pudelitesse, mis kutsuvad ennast lahti korkima. Restoranides on marjavein suuremalt osalt siiski haruldus ja toob küsimise peale vahel isegi muige baarimehe huultele.

?Läheb pikaldaselt küll, et kunagisest mainest üle saada, seletab Tafenau. ?Põltsamaa on selle probleemi eriti tugevalt ette võtnud just oma Lossiveiniga, mida võib leida au sees juba ka soliidsematel olengutel. Samalaadne nõudlus hakkab tekkima ka mõnede teiste markide järele. Tõsi küll ? suurem osa restorane võtab neid oma menüüsse praegu vaid hooti.?

Erand on hõõgvein, mis iga aastaga üha pikemaks venival jõuluperioodil pea kõikjal avalikes söögikohtades väga nõutud on.

Muidugi on kodumaine veinimärjuke alati olnud au sees saatkondades ja üldse asutustes, kus vaja väliskülalisi kohaliku eksootikaga rõõmustada. Võib ette kujutada, et eriti põneva maitsemälestuse peaks välismaalasele jätma meie rahvustoitudest lõunasöök, mille kõrvale pakutaks näiteks karusmarja- või jõhvikaveini.

Tafenau lisab, et rahvustoidu ja kohaliku veini kombinatsioon ongi väga sobiv ühendus, mille kallal võib tulevikus tõsisemalt töötama hakata.

Marja- ja puuviljaveine ostavad kõikvõimalikud inimesed hoolimata rahakoti paksusest. Mõnele lihtsalt maitseb, mõni soovib vaheldust viinamarjaveinile või õllele, paljudele on saanud kohalik vein armsaks nooruspõlvest.

?Kui peab nüüd kindlasti mingi inimrühma näiteks tooma, siis tudengid on läbi aegade olnud suured puuvilja- ja marjaveinisõbrad. Paljudele jääbki see omamoodi nostalgiliseks joogiks, mille juurde vanemast peast jälle tagasi pöördutakse,? muigab AS Võhu Vein juhatuse esimees Kalev Onga.

Tõepoolest on Valtu, Võhu või näiteks Põltsamaa kohanimed paljudele meelde jäänud just tudengiaegadest ja just seetõttu, et neis asulates veini villitakse. Üliõpilased on arvatavasti ka üks ühenduslülidest, mille kaudu erinevad põlvkonnad kodumaised veinid omaks võtavad.

?Teine suurem tarbijarühm on keskealised ja vanemad daamid. Magus vein on hea seltskonna- ja klat?ijook. Välisüritustel jällegi ostavad veiniklaasi suuremalt osalt mehed,? lisab Onga. Magusad veinid on küll endiselt populaarsed, kuid inimesed on ühe rohkem tähelepanu pöörama hakanud ka vähemmagusatele markidele.

?Alati kui helistatakse või tullakse degusteerima, siis küsitakse, et milline vein on see kõige parem,? naerab Onga. ?Mina ütlen alati, et mina ei oska midagi eelistada.?

Kalev Onga hinnangul marjaveinide puhul kõikvõimalikud põnevad edetabelid ja järjestused kuigi hästi ei toimi, sest igal inimesel on oma maitse ja sordid niivõrd erinevad.

Võhu Veinitehase peatehnoloog Mari Rattasep ennustas, et edetabeleid on marjaveinidest väga raske koostada. Nagu Äripäeva toimetuse degusteerimisel selgus, jagunevadki inimeste eelistused pigem puuvilja- ja marjasortide vahel, sest üldiselt tundusid kodumaiste tootjate sama marki veinid kõik küllaltki puhtad, maitsvad ja kvaliteetsed.

Mõnele meeldib ananassiveini kummaline magus maitse, samas ei kannata mõni teine seda silmaotsaski. Kirsiveinidel on omad poolehoidjad, tikri-, jõhvika- ning mustsõstraveinidel samuti omad. Testil eelistati keskmiselt magusaid veine, äärmuslikult magusad või mõrkjad ega kummalisemad puuvilja- ja marjasordid väga suurt poolehoidu ei võitnud.

?Mõningaid muresid Euroopa Liit meie veinitööstusele muidugi tekitas,? nendib Veinitootjate Liidu (EVELI) esimees Vello Tafenau. ?Esiteks oli see nimedega sekeldamine, et puuvilja- ja marjaveine enam nagu veiniks poleks tohtinudki nimetada. Oleks äärmiselt absurdne trükkida sildile kääritatud marjajook, vahetoode või muud sellist, kui kogu rahvas on neid alati veinideks nimetanud. Selgus siiski, et võime oma toodangut müüa veini nime all ka pärast Euroopaga liitumist.?

Mure on tootjatel ka veiniaktsiisiga. ?Veinide aktsiis on Euroopa Liidu normdokumentides nullmääraga. Seda nulli kasutavad näiteks Saksamaa, Hispaania, Portugal ja Kreeka. Seega on iga riigi enda otsustada, kui suureks aktsiisimaks ajada. Praegu kehtestati selleks 10 krooni ja 40 senti liitrilt nagu viinamarjaveinidel, mida on meie oludes ja inimeste ostujõu juures liiga palju,? seletab Tafenau. ?Kui tingimata taheti aktsiise võrdsustada, siis oli meie poolt ettepanek võrdsustada aktsiis tasemele 6.50 krooni liitri kohta,? märgiti EVELI nõupidamisel koostatud vastavas pöördumises. ?Sellisel juhul on Eesti tootjad maaletoojatega võrdsetes konkurentsitingimustes.?

Pöördumises rõhutati eriti, et tootjate pankrotti mineku korral kaotab riik tunduvalt rohkem raha, kui võidab suurema aktsiisimaksuga.

Vello Tafenau sõnul tegeletakse probleemiga jätkuvalt edasi. ?Kui sellest saab konkurentsis püsimise küsimus, siis lubati lahendid leida. Lisaks aktsiisitõusule mõjutab meie veinihindu ka suhkru hinnatõus ning pakendiaktsiisiseadus.?

ASi Valtu Vein nõukogu esimehe Ain Kotkase arvates on veiniaktsiis samuti liialt kõrge näiteks õllega võrreldes. ?Veini tootmistsükkel on kordades pikem. Kui õlu valmib mõne nädalaga, siis naturaalse marjaveini kääritamine ja laagerdamine võtab aega kuus kuud kuni aasta,? ütles Kotkas.

?Õiglusest lähtuvalt peaks aktsiisimaks kraadi kohta arvutatuna olema kodumaisel puuvilja-marjaveinil madalam kui õllel, sest veini valmimisaeg on kuudega mõõdetav, õllel aga vaid nädalatega. Praegune puuvilja-marjaveinidele kehtestatud aktsiis, arvestades tootmisprotsessi töömahukust ja selleks tehtavaid kulutusi, on liiga kõrge.?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing