Kübarate lummuses

Tiina Kolk 18. juuni 2004, 00:00

Sellest hetkest, kui ühest kübarakandjast saab kollektsionäär, ei lähtu ta enam hetkemoest. ?Nüüd köidavad mind peakatte huvitav fassong, erakordne värv või materjal, mida ma varem pole kohanud,? räägib Heli Tuksam, kelle kogus on praegu üle kolmekümne kübara ja nendega sobiva kostüümi, igaks aastaajaks ja elujuhtumiks.

Oma esimese kübara saamislugu on tal hästi meeles. ?Olin 4?5aastane, kui ema mind käekõrvale võttis ja päris kübarsepa juurde viis. See oli tõesti erakordne ja salapärane sündmus. Sellest ajast alates on kübar kuulunud minu naiseks olemise juurde,? jutustab Tuksam, kelle sõnul vanade majade restaureerimine algab nendega seotud inimeste lugudest, mis on teda viinud meie kultuuriloo lätete juurde ja siis ringiga majade ning interjööride juurde toonud.

Nii on juhtunud ka kübaratega. Alguses olid ainult modernsed, aga nüüd on vanimad eksemplarid tema kollektsioonis pärit 20. sajandi algusest. Heli Tuksami jaoks on eriline tähendus haube?l. (eesti keeles kasutusel sõna ?oub?). See on saksa päritolu peakaunistusega tanu. ?Minu vanaemal olid sellised ja nende vaataminegi oli minu jaoks püha rituaal,? meenutab ta. Üks väike kübarake Heli Tuksami kollektsioonis on oubest innustust saanud. ?See on käesirutus ajas väga kaugele tagasi.?

?Mind veetleb 20. sajandi algus ? juugend tervikuna oma romantilise elukäsitlusega. Kahtlemata inspireerib ka barokk. Kuigi pole lootustki ehtsat barokk-kübarat omada,? nendib kunstnikust kollektsionäär, kelle kogu aina kasvab. Mõne kübara õmbleb ta ise, mõni tuuakse kingituseks, mõne leiab ta ehk antiigipoest.

?Oma rõivakomplekte olen valmis näitama kas või seetõttu, et mood ei ole ju loodud ainult mannekeenidele, vaid meile kõigile. Meie ise ju kujundame oma väljanägemise,? ütleb Heli Tuksam.

Tema suvised kollektsioonid on pildistatud restaureeritavas hilisklassitsistlikus majas Tartus Toomel.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing