Pühapäev 26. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Moodne agul

Katri Soe 18. juuni 2004, 00:00

Omaaegsed tehasetööliste pruunikashallid, kopitanud, pimedad ja ülerahvastatud, veevärgita toauberikud on asendunud noorte riigiametnike, õpetajate, arstide, kunstnike, näitlejate, IT-spetsialistide ja müügijuhtide õdusaks üles vuntsitud ja kohati lausa luksuslike apartementidega. Kunagisest vaeste patuste alevist on kinnisvaraturu terminites saanud hinnatud ja inimsõbralik, miljööväärtuslik puitelamurajoon.

Kui küsin Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööalade osakonna juhataja Leele Välja käest, kus asub Tallinnas agul, tuleb kiire vastus ? Lasnamäel. Leele Välja selgitab: ?Agul oli tööliskvartal. Nüüd elab endises agulis jõukas keskklass. Tänapäeval on nii, et vaesemad peavad kolima Kalamajast Lasnamäele, kuna Kalamaja korterite hinnad on võrreldes Lasnamäega kohati juba isegi kõrgemad.? Tõsi ta on. Puumajas asuva korteri hind võib olla kaugelt üle miljoni krooni.

Tallinna agulirajoone oskab hinnata Jaapanis sündinud rootslasest IT-spetsialist Per Häggdahl. Sõbraga kahe peale sai kolm aastat tagasi ostetud kahekorruseline pooleldi põlenud ja vettinud tühjalt seisev puumaja Herne tänaval, kus kodutute vahel käis verine võitlus seal elamise õiguse nimel. Kuna maja oli kehvas seisus ja endisena taastada polnud seda mõtet, ehitati arhitekt Gert Sarve projekti järgi vana maja vundamendile üles uus maja. Linnavalitsuselt linna kõige miljöösõbralikuma uusehitise preemia saanud maja ei erine pealiskaudsel vaatlusel oluliselt teistest sama tänava ääres seisvatest puumajadest. Kui välja arvata värskem välimus. Maja tagakülg ja sisemus reedavad aga omanike ja arhitekti geniaalse plaani, mis on teinud vanast majast nauditava lahendusega uue.

Miks selline valik? End konservatiivse maitsega inimeseks nimetav Häggdahl vihkab suurlinna, inimmasse ja ülemäära suurt liiklust. Herne tänav, kus reas tsaariaegsed üürimajad, on Häggdahli meelest elamiseks Tallinna parim paik, mida võiks eelistada koguni vanalinnale. Endisaegset agulit meenutavad siin veel vaid aia ääres kõrvalkrundil seisvad vanad kuurilobudikud ja kõrvalmajas käiv viinamüük. Viimasesse suhtub Häggdahl leebe huumoriga ja arvab, et see on vaid ajaküsimus, millal piirkonna vaesem elanikkond paremal elujärjel olevaga asendub. Häggdahl: ?Eestlased tahavad endale oma maja. Välismaalased hindavad aga rohkem elupaiga asukohta. Eestlased ostavad maju eeslinnadesse, kuhu võib-olla varem jõudis 10?15 minutiga, kuid nüüd on sellest saanud 40 minutit ja neid minuteid on tulevikus veelgi rohkem.?

Häggdahli majast edasi keskvangla poole sammudes tuleb Õpetajate tänav, sellelt keerab kõvera käänuga Oa tänav Kodu tänavale. Ühes Kodu tänava majas elab näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere oma perega. See on möödunud sajandi 30ndatel aastatel ehitatud kivitrepikojaga puumaja. Muidu pisut räsitud majja pääseb läbi täiusliku välisukse ? nagu selgub, ongi tegemist linnavalitsuse poolt organiseeritud kampaania korras restaureeritud uksega. Toompere elab maja kõige ülemisel korrusel. 137ruutmeetrine katusekorrusel asuv kolme meetri kõrguse elutoaga korter koos aknast avaneva aiavaatega on Toompere jaoks täiesti piisav. Hendrik Toompere: ?Siin on ruumi. Igasugust ja kõigile.? Hendrik peab silmas eelkõige mõtlemise ruumi. Külla tulevad sõbrad armastavad siin põrandale pikali heita ja lakke vaadata. Korter ise on mõnusalt sopiline. Kusagilt ei paista ühtegi päris sirget seina ega kandilist nurka. Hendrik ja tema naine Viktoria räägivad, et siin korteris leidis igaüks midagi enda jaoks. Hendrik näiteks tahtis kõrgeid lagesid, aknaga vannituba ja kaminat. Viktoria jälle naudib oma aeda, kus saab lilli kasvatada ja raamatut lugeda. Mõlemale meeldib ümbrus ja sealsed elanikud.

Lihtsad inimesed, oma küla tunne. Majanaabrid on sõbrad, kellega sarnane maailmavaade ja laiskusaste ? dirigent, muinsuskaitsja, korvpalliklubi treener. Ümbruskonnast rääkides lisab Hendrik mõtlikult, et teatud huvitavus on siiski kadunud: ?Need ajad on vist möödas, kus keegi peo käigus naabermaja aknast välja visati või kui elektrijuhtmeid tuli harjavarrega lüüa, kui elekter ära läks.? Veel seitse-kaheksa aastat tagasi naabruses elanud narkomaanid on tänaseks ilmselt surnud. Jäänud on aga prükkarid ja kajakad ning naabermaja muti valvas pilk, kui keegi juhuslikult auto kallale peaks kippuma.

Tallinnas on säilinud enamasti kahte tüüpi puumaju: Lenderi ja Tallinna. Lenderi majad on enamasti kahekorruselised, kõrge keldriga, õuel pesuköök, puukuurid ning korruse peal veega kemmerg. Tallinna omad on kivitrepikojaga puumajad. 1913 oli Tallinnas 5467 puumaja. Aastal 2004? Leele Välja: ?Vanad majad, mis ei ole muinsuskaitse all, lammutatakse, asemele tulevad uued. Peaasi, et säiliks linna terviklikkus. Inimkultuur olgu võimalikult mitmekülgne. Uus on igav, selles pole elu. Puitasumi säilimine tähendab elukeskkonda erinevatele inimestele. Miljööalade puumaju ei tule enam juurde. Neid on täpselt nii palju, kui neid on. Ja see kõik lisab neile väärtust.?

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing