Petanque - mõnus suvine vahepala

Petanque?i (eestikeelne nimetus petank) armunud tegelasi ei ole Eestis raske leida. Mäng jõudis meieni 1989. aastal, kui endine tippujuja Peeter Kulm soomlastelt saadud metallmunade komplekti koju kaasa tõi. Sellest, et huvilistest puudust ei tulnud, räägib kõige paremini seik, et tänaseks on mänguvahendid müügil igas korralikus kaupluses ning võistlustele võib koguneda vabalt ka sajapealine kuuliloopijate armee.

On see siis soov tööpäevast jupike oma lemmiktegevuse kasuks maha saagida või suurest missioonitundest kantud tahe, aga kokkulepitud ajal on keset karmi tööpäeva kohal kõik, keda mängima kutsusin: soomlaste firma Eesti filiaali juhataja Veiko Proos, Äripäeva projektijuht Marju Velga ja veebidisainer Gaspar Sukk. Misjonitöö paremaks õnnestumiseks on minu jaoks lausa topeltkogus kuule kaasa võetud.

Nendest, kes kohal, on Veiko kõige kibedam käsi metallkuule lennutama, mees on mitmekordne meister ning teeb heade tulemuste hoidmiseks usinasti trenni. See pidi olema ka edu ainukene saladus. Samas möönab Veiko, et vahel ei tunne ta ennast mänguväljakul ära. See on nendel harvadel hetkedel, kui kohe miski ei õnnestu.

Veiko alustab minu jaoks kiirkursust. Ta veab Taani Kuninga aia kruusasele teele väikese ringi, annab mulle snadi pihku ja soovitab visata see ?nii umbes kuue meetri peale?. Snadi on pisike puukuul, mille lähedusse tuleb hiljem metallkuule lennutada. Kirjade järgi on kõik imelihtne. Minu esimene viskekaar on enam kui kümme meetrit pikk, snadi maandub tee ääres kasvavate võilillelehtede taga. ?No oletame, et ta läks siia,? korrigeerib Veiko mu viset ja tõstab snadi kruusateele tagasi. Kuul peos, astun uuesti ringi ja asun sooritama oma esimest võistlusviset. ?No üldiselt peaks mõlemad jalad muidugi maas olema,? parandab Veiko mu viskeasendit, mille nimi kõrvaltvaataja jaoks oli ilmselt ?suure kurepoja esimene lend?. Nõustun silmapilk, Veiko selgitus petanque?i nime tähenduse kohta ei jäta teist võimalust: ?Prantsuse keelest meie omasse tõlkides peaks selle mängu nimi olema ?mõlemad jalad kindlalt maas?!? Küsisin keeleõpetaja käest hiljem abi, just nii mängu nime tõlgitaksegi. Edasi läks asi lihtsalt. Marju ja Gaspar noppisid meie vastu punkte sama usinasti nagu lapsenäpud maasikaid jaanipäeval. Platsile jäänud punktipuru riisume meie kokku Veiko pidevate kommentaaride saatel. ?No tegelikult päris segada ei tohi ja mängu ajal peaks platsil vaikne olema,? selgitab Veiko Proos mängureegleid. Silmis sellel hetkel just tolle rebase pilk, kes on otsustanud kanu söögiks lihtsalt jutuga kohale meelitada. Reeglite karmus on täielikus mahus jäänud seni kasutamata. ?Tingimisi hoiatusi on juhatus jaganud küll,? teeb Marju viimase katse Veiko lõõpi kuidagi piirata. Tegemist on ikkagi võistlusega, kus teiseks ei taha kumbki võistkondadest jääda. Samal ajal on fortuuna oma võidupalet ka meie võistkonnale näidanud ning mängu lõpp kisub erakordselt põnevaks. Gravitatsioon on väljakule kujundanud seisu, kus võita on võimalik mõlemal poolel. Olukorrale eelnes Veiko vise, mis vastaste esimese kuuli kaugele eemale lõi. Sellepeale hüüdsid Marju ja Gaspar ühiselt ?näh? sellise harmoonia ja helitugevusega, et vanalinna tuvipeletajad hetkeks ilma tööta jäid. Petanque?is on vaja kokku saada kolmteist punkti. Meie Veikoga punktiga peal, aga tühjade pihkudega, pidime pealt vaatama, kuidas Eesti naistekoondise liige Marju mängu käiku otsustab.

Peab tunnistama, et sellisel moel, käed taskus, mängu lõpptulemust oodata on tõesti nadi. Eriti olukorras, kus su enda visked oleks võinud asjade käigule teise suuna anda. On see siis minu mängupisikusse nakatamise valuvõte või mitte, igal juhul lendab Marju kuul napilt meie omast mööda ja veereb siis solvunult platsilt minema. Mäng on lõppenud. Marju ja Gaspar kiidavad viisakalt minu viskeid ja mina omakorda Veiko omi. Ja kuigi Veiko võidurõõmsas pilgus on hetkeks ettepanek teha veel üks mäng, tundub poliitiliselt korrektsem mäng selleks korraks lõppenuks lugeda.

Üks sai aga selgeks juba pärast esimest mängu. Vaevalt leidub teist nii mõnusalt suvist sportlikku tegevust, millega sõprade kamp võiks maha saada kas või suure linna südames.

Petanque on kuulimäng, mille juured ulatuvad kaugetesse aegadesse. Kuuldavasti mängiti tänapäeva petanque?iga sarnast mängu vanas Egiptuses. Vahemereäärsetesse maadesse levis mäng tänu roomlastest sõjameestele.

Tõestisündinud lugu pidavat olema ka see, et kui juunis 1588. aastal hispaanlaste laevastik, tuntud kui Võitmatu Armaada, ilmus horisondil nähtavale, siis Sir Francis Drake oli hetkel Plymouthis petanque?i mängimas. Sellele käskjalale, kes talle teate tõi, ütles Drake ajaloolised sõnad, et mängu pole küll vaja katkestada, sest ?meil on aega nii mängu lõpetamiseks kui ka hispaanlaste löömiseks?. Ajalugu näitas, et tal oli õigus.

Tänaste reeglite järgi mängitakse petanque?i alates 1910. aastast. Siis kasutati sitkest puujuurest voolitud kuule, kuhu hiljem hakati selleks, et oma kuule paremini ära tunda, sisse lõikama märke või lööma raudnaelu. Nii avastasid mängijad, et mida rohkem naelu kuulis oli, seda paremini kontrollitav oli kuuli käitumine maapinnal. Varsti olid kõik puukuulid tihedalt naelu täis löödud ja tänapäeval kasutatavate raudkuulide esimene algeline analoog sündinud.