Hiina poliitiline ajanihe

Esimesel juunil lahkusid kodust 72aastased dr Jiang Yanyong, Pekingi 301. sõjaväehaigla kirurg, ja tema abikaasa dr Hua Zhongwei, et USA saatkonnast viisad ära tuua. Sestsaadik ei ole neist keegi midagi kuulnud.

Perekond ja sõbrad oletasid, et riigi julgeolekubüroo politseinikud vahistasid nad ja paar vabastatakse pärast 4. juunit, Taevase Rahu väljaku tapatalgute 15. aastapäeva. 8. juunil palusid nimetud ametnikud aga arsti pojal kokku koguda vanemate isiklikud asjad. See ei olnud esimene kord, mil Hiinas keegi selgitust andmata vangistatud oli, seega ei ennustanud see midagi head.

Õitsva majanduse, välisinvestorite suure hulga ja riigi maailmaturul veelgi kesksema rolli kõrval selle vanapaari kadumine Hiina reibast marssi ei katkesta. Küll rõhutab see tasa-kaalu puudumist majandusliku ja poliitilise reformi vahel.

Jiang Yanyongi odüsseia algas 4. juunil 1989, mil ta veetis kohutava öö, püüdes päästa sadu haavatud ja surevaid ohvreid, kes ujutasid üle tema haigla 18 operatsioonisaali pärast seda, kui rahvavabastusarmee teel Taevase Rahu väljakule tule avas. Ahastuses arst pidas sellest hoolimata suu.

Kui 2003. a puhkes SARSi- epideemia, mõistis dr Jiang, et tervishoiuministeeriumi raportid ainult 19 tõestatud haigusjuhtumi kohta Pekingis olid võltsingud ? ta teadis kümme korda enam juhtumeid. Ta otsustas avalikkuse ette astuda. Tema paljastus SARSi-epideemia varjamise kohta sundis Hiina valitsust haigusega avalikumalt ja agressiivsemalt võitlema, hoides ära katastroofi. Kuigi dr Jiangist sai kangelane, märgistati ta ära kui sõnakuulmatu isik, keda Hiina kompartei peab kartma.

Partei suurimad hirmud realiseerusid vahetult enne Taevase Rahu väljaku veresauna 15. aastapäeva. Dr Jiang kirjutas pöördumise Hiina liidritele, milles süüdistas, et liidrid võtsid 4. juunil kasutusele vahendid, mis olid maailmas või Hiinas ennekuulmatud, sh tankid, kuulipildujad relvitute üliõpilaste ja kodanike mahasurumiseks.

Süngetesse detailidesse laskudes kirjeldas ta veresauna ööd haiglas ja inimeste hüsteeriat, kui nad oma lapsed ja armastatud surnutena leidsid. Dr Jiang piitsutas Hiina parteiliidreid selle eest, et nad mobiliseerisid propagandavahendid valede tootmiseks ja kasutasid inimeste vaigistamiseks omavoli. Ta anus parteid, et see hindaks 1989. a tudengiliikumise kontrrevolutsioonilisest mässust ümber patriootiliseks teoks. ?Meie partei peab oma vigadega tegelema,? kirjutas ta.

Kuidas saab Hiina vanapaari kadumist sobitada ?Hiina majandusime? lootustäratava progressiga, mis on seda kunagist meeleheitlikku, mahajäänud maad nii palju muutnud?

Hiina tänapäev on vastuoluline. Pinged selle järjest avatuma majanduse ja ikka veel suletud poliitilise süsteemi ja institutsioonide vahel teevad Hiinast praegu maailma konfliktseima mõjuvõimsaist riikidest. Riigi majanduse planeerija Chen Yuan hoiatas kunagi, et Hiina reformistid on loonud ?linnupuurimajanduse?, kus kapitalistlik lind kasvab sotsialistlikus puuris. Tema järeldus oli, et kui parteiliidrid ettevaatlikud ei ole, pääseb see kapitalistlik lind oma sotsialistlikust puurist välja, kuulutades lõppu Hiina marksistlik-leninlikule revolutsioonile.

Hävitusprotsessiga, mis on muutnud või minema pühkinud nii paljud Hiina vanad stalinistlikud majandusinstitutsioonid, ei ole kaasnenud absurdsete poliitiliste struktuuride hävitamist. Kuigi dr Jiang võib saada miljonäriks, kanda riideid, mis talle meeldivad, ja isegi auto osta, ei saa ta avalikkust epideemiast teavitada või valitsusametnikele ausat hoiatuskirja kirjutada. On sel tähtsust? See sõltub sellest, kas usutakse, et leninlik kapitalism on pikemas perspektiivis Hiina jaoks elujõuline ja stabiilne valitsusvorm.

Autor: Orville Schell