Riik peab teadma oma ettevõtjaid

Käibemaksuseaduse järgi maksustatakse nullmääraga osaliselt ühendusevälises riigis toimuvat vedu ja ka välistransiidil oleva kauba siseriiklikku vedu ? seega transiitkauba vedu on Eestis maksustatav nullmääraga. Kuigi käibemaksu direktiivid seda maksustada võimaldavad, on Eesti valinud sisuliselt mittemaksustamise, lähtudes rahvusvahelisest konkurentsist.

Vabatsoonis tehtavatele kaubatehingutele on sätestatud samuti nullmäär, seda nii kolmandate riikide kui ka ELi staatusega kaubale. Käibemaksuga maksustamise suhtes on taastatud kauba ekspordile läbi vabatsooni sisuliselt sarnane olukord, nagu enne 1.04.2004.

Samas tuleb arvestada ka muutunud tollieeskirjadega, mis nõuavad kauba ekspordil tegeliku kauba saatja tuvastamist. Tollideklaratsiooni esitaja peab olema ELis asuv või asutatud isik. Tollieeskirjade õiguspärane rakendamine ei ole reaalse subjektita võimalik. Kauba ekspordi korral esitatakse tollideklaratsioon kas seal, kus eksportija on asutatud, või seal, kus kaubad pakitakse või laaditakse järgnevaks ekspordiks. ELi tollieeskirjade järgi on eksportija isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati ja kes on eksporditava kauba omanik või kellel on kauba omanikuga sarnased õigused kauba suhtes korralduste andmisel. Eeldatakse seda, et harilikult on eksportija ELis asutatud isik. Kui omandiõigus kuulub aga isikule, kes ei ole ELis asutatud, loetakse eksportijaks seda lepingupoolt, kes on ELis asutatud. Seega eksportijaks saab alati olla ELis asutatud isik.

Kogu käibemaksu arvestus ja kontroll põhineb ettevõtjate registreerimisel. Põhimõtteliselt peab iga ettevõtja registreerima end käibemaksukohustuslaseks igas ELi riigis, kus ta kaupa müüb või teenuseid osutab. Kui sama riigi ettevõtjatel on registreerimiskohustus teatud aastakäibe ületamisel (Eestis 250 000 kr), siis mitteresidentidele see ei kehti: mitteresidendid peavad registreerima end esimese tehingu järel. Sellest lähtuvalt on ka Eestis rakendatud käibemaksukohustuslaste registreerimist juhul, kui mitteresident Eestis tehinguid teeb. Samas võimaldab Eesti seadus maksustada tehinguid kliendipõhiselt, see tähendab pöördmaksustamist, kui ostja on Eesti maksukohustuslane. Seega registreerima peab üksnes nende tehingute tegemisel, mille kumbki pool pole Eesti maksukohustuslane. Mõistetav peaks olema riigi huvi teada ettevõtjaid, kes tema territooriumil ettevõtlusega tegelevad.

Käibemaksukohustuslaseks registreerimine pole keeruline. Registreerimise protseduur on siseriiklik ja riigid võivad ka direktiivi järgi kehtestada teatud erandeid ja kohustustest vabastamist, kuid Eesti seadus antud juhul mingeid erandeid ette ei näe.

Registreerimiskohustus on ühekordne, ei võta aega ning on tasuta. Käibedeklaratsioonide esitamine ei ole samuti keeruline ja seda saab teha volitatud isik. Juhul, kui ettevõtlus on lühiajaline või on tegemist ühekordse tehinguga, on ettevõtjal võimalik end pärast tehingute tegemist maksukohustuslaste registrist kustutada. Kõige suurem probleem offshore-firmade käibemaksukohustuslaseks registreerimisel on vananenud dokumendid ja puuduvad andmed. Maksuhaldur ei saa aktsepteerida aastatetaguseid dokumente ega olematuid isikuid.

Maksuhaldur peab teadma, kellel on õigus kauba suhtes korraldusi anda. Vabatsoonis toimuvad fiktiivsed omanikuvahetused, mille tulemusel kauba hind oluliselt langeb ja tegelikku kauba saatjat saatedokumentides enam ei kajastu. Selline äri on tavaks Venemaa suunal väidetavalt Venemaa kõrgete tollimaksude ja käibemaksu tagastamise probleemide tõttu. Majanduslikku sisu nendel tehingutel pole, sest kaup ostetakse kordi kallimalt, kui edasi müüakse. Siin tekib probleem ka teiste maksude kohustuse täitmisega. Vabatsoon ei ole eriterritoorium, vaid Eesti riigi osa, kus kehtivad kõik seadused.

Autor: Urmas Koidu