Avastamisväärt Leedu ja tema neli pealinna

Tõnis Arnover 02. juuli 2004, 00:00

Ehkki prantslaste mõõdetud Euroopa geograafiline keskpunkt asub 26 kilomeetrit Vilniusest põhja pool, on Baltimaade ainuke kunagine suurriik Leedu taandunud euroliidu ääremaaks, mida tuntakse vähe ja kus turismibuum pole veel puhkenud. Peamisi naabermaade turiste ? venelasi ja valgevenelasi ? on ELi tekitatud viisaprobleemide tõttu nüüd tunduvalt vähem ning lääne poolt tulijaidki veel suhteliselt mõõdukalt. Et Leedu on turismi arendamiseks kõvasti vaeva näinud, siis on turistide arvu kasv üksnes aja küsimus. Nii ongi teeninduse ja hinna suhe praegu eestlasele soodus, mistõttu pole halb mõte külastada koos Lätiga Leedut.

Üks võimalus Leedust aimu saada on teha ring peale tema neljale endisele ja praegusele pealinnale, mis asuvad lähestikku ja on tekkinud kindlustena kaitseks ristiusu toojate eest. Vanim neist, Kernave, paikneb Paneve?yse?Vilniuse kiirtee lähedal, umbes 40 km enne Vilniust, kuid ühtki korralikku viita sinna teed ei juhata ja Eesti Entsüklopeedia seda isegi ei maini. Kohalejõudmisel on esimene mulje, et tegu on nagu hiljuti välja surnud kolhoosikeskusega. Nii ongi, aga see on pool tõde. Kohe asula taga on viis kõrget kinku, kust avaneb hunnitu vaade jõeorule ja neitsilikele loodusavarustele ning pole kahtlust, et nii on see püsinud vähemalt tuhat aastat. XIII sajandil, kui suurvürst Mindaugase juhtimisel tekkis Leedu riik ja paavst algatas ristisõja Leedu paganate vastu, oli paari tuhande elanikuga Kernave Leedu tähtsaim linnus ja teede ristumiskoht.

Kernavele üritab elu sisse puhuda prantslane Patrick Lion, kes varem ajas turismiäri Lapimaal ja kes räägib sujuvalt soome ja leedu keelt. Ta on rajanud Kernave turismiinfopunkti ning ostnud kolhoosikeskuse, kuhu tuleb hotell ja keskaja taplusi imiteeriv võitlustanner. Siin on ju tõeline kullaauk ja annab nii palju ära teha, usub Lion, kes on toonud Kernavesse juba tuhatkond prantsuse ajaloohuvilist. ?Prantslasi, kes Leedust suurt ei tea, jahmatab lisaks kohalikus muuseumis nähtud kopsakale kultuurikihile ka teadmine, et XIX sajandi algupoole on sellest paigast läbi liikunud poole miljoni meheline Napoleoni armee,? lisab Lion. Tema sõnul tahab UNESCO tänavu võtta Kernave oma muististe kaitse nimekirja.

Kui Leedu Troojaks kutsutud Kernavet ei suudetud enam ristirüütlite eest kaitsta, viidi Leedu pealinn XIV sajandi algupoolel üle Trakaisse, mis jääb Vilniusest 30 km Kaunase suunas. Trakai on üks Leedu turismimagneteid ja hoopis teistsuguse meeleoluga koht kui Kernave. XIV sajandil Galve järve keskele rajatud kindlusloss on uhke ja hästi korras ning sellisena ainulaadne kogu Ida-Euroopas. Kui loss vaadatud ja meened ostetud, tasub sõita keha kinnitama viie-kuue kilomeetri kaugusel asuva Akmenine U?eiga puhkekeskuse restorani, mis paikneb maalilise Akmenose järve kaldal. Rookatusega palkmajad on maitsekalt sisustatud, kolmes puhkemajas saab ööbida ning toitki on nauditav. Keskuse uhkuseks on kartulikeldrist ümber ehitatud veinikelder, mille viimistlemisel on kasutatud Vilniuse vanalinnast pärit kive.

Legendi järgi sai Trakaist jahikäigu ette võtnud suurvürst Gediminas XIV sajandi lõpul unenäos ilmutuse, mille põhjal ta rajas Vilniusse kaks lossi ? Ülemise ja Alumise. Vilniusest sai uus pealinn ning algas Leedu suurriiklik õitseaeg, mis vältas kolm sajandit ja mille ajal ehitati muu hulgas uhke vanalinn ning rajati Tartu omast 53 aastat vanem Vilniuse ülikool. Vilniuse palet on kujundanud nii karaiimid, kelle suurvürst Vytautas tõi sinna Krimmist, kui ka valgevenelased. Keskajast Teise maailmasõjani elas Vilniuses väga suur juudi kogukond, muu hulgas on sealt pärit kaks Iisraeli peaministrit, ning tegutses 96 sünagoogi.

Üldse on Vilnius rikas kirikute poolest. Kuigi leedulased olid kanged ristiusu vastu võitlejad, said nendest sama kanged katoliiklased, mille tulemusena oli kirikuid parimatel aegadel linnas üle paarisaja. Järjest paremasse korda saavas ja UNESCO kaitse all olevas Vilniuse vanalinnas valitseb õdus meeleolu. Tundub, et katoliiklastest leedulaste ellusuhtumine on luterlastest ajatum ja nad võtavad elu rahulikumalt ning vähem materiaalselt, mistõttu on ka kontrastid suuremad.

Kahe maailmasõja vahepeal, kui Vilnius koos ümbrusega oli Poola valduses ? mis mõistagi on linnale oma jälje jätnud ? oli Leedu pealinnaks natuke aega ka Kaunas. Tegelikult on Kaunas ligi tuhandeaastase ajalooga, tekkinud Nemunase ja Nerise jõe ühinemise kohta jällegi linnusena kaitseks ristisõdijate vastu. Sellest sai pärast 1410. aasta Grünwaldi (?algirise) lahingut ? kus leedulased koos liitlastega Saksa Ordut nahutasid ? tähtis kaubanduskeskus, ehkki ta ei kuulunud Läänemere linnade Hansaliitu.

Pealinnaks olemine tõstis tugevalt linna iseteadvust, kuid erinevalt Vilniusest on Kaunas alati olnud tõsirahvuslikum ja raskemeelsem. See on avaldunud nii protestivas vastuseisus Nõukogude okupatsioonile kui ka uuemal ajal teatud tõrksuses väliskapitali suhtes. Seetõttu pole Kaunase vanalinn Vilniuse omaga võrreldes veel nii korras kui võiks, kuid pakub vaatamisväärset küllaga, sest sisse võib astuda nii kuradimuuseumi kui leedu ühe omapäraseima kunstniku Mikalojus Ciurlionise ülevaatlikule näitusele.

Loomulikult saab Leedu ringsõidu üles ehitada hoopis teistmoodi. Näiteks loodusesõbrad võivad ringi peale teha viiele rahvuspargile ning kuna viimasel paaril aastal on Leedus plahvatuslikult tekkinud turismitalusid, siis on sobivaid ööbimis- ja söögikohti piisavalt. Aga see on juba hoopis teine jutt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:25
Otsi:

Ava täpsem otsing