Leiba ja kunsti ehk Petersonid on teinud suurepärase kohviku

Kuigi Petersonis pakutakse ka kiiret ja soodsamate hindadega lõunamenüüd, tahtsin kiidetud koka osavust näha ja tellisin veinis küpsetatud lõhe kirsikastmega. Seni kui ootasin, uurisin kohvikut.

Oli, mida vaadata. Petersoni kohvik on ühendatud väikese kunstigaleriiga, ka kohviku seintel ripuvad maalid. Minu naabriteks olid Navi-trolla ja Kamille Saabri teosed. Veel sai seinale riputatud raamitud ajaleheväljalõigetest teada, kes selle kohviku autorid on ja mida nad oma loominguga taotlevad. Lugemishuvilistele on ajakirju, mulle aitas menüüde lugemisest: lugesin läbi hommikumenüü, päevamenüü ja õhtumenüü. Õhtumenüü on tegelikult a la carte ja saadav kogu päeva jooksul. Päevamenüü on keskmisest tunduvalt mitmekesisem, õhtuses menüüs kõditas meeli mäng kastmetega: lõhe kirsikastet ma juba nimetasin, kana juurde pakuti apelsinikastet, sea sisefileega sinihallitusjuustukastet, antrekootiga pipra-koorekastet.

Menüüs oli ka üks mu lemmikuid, gazpacho. Muidugi tellisin. Aga kui juba lõhe lauale toodi ja ma supi järele küsisin, tuli ettekandjale meelde, et seda kahjuks köögis parajasti ei olnud. Ikka juhtub, ongi parem, suutsin veel sinihallitusjuustu-pirnikoogist rõõmu tunda. Pealegi tehti supiäparduse heastamiseks kümneprotsendiline allahindlus. Lõhe kirsikaste oli meeldiv üllatus, kook hästi õhukese ja krõbeda taignaosa ja ohtra täidisega, kohv suurepärane. Pärast sööki läksin kõrvalolevasse kunstigaleriisse, kus parajasti India-aineline fotonäitus üleval oli. Päev sai uue ja piduliku näo.