Reede 20. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ööd on siin mustad

Liis Kängsepp 09. juuli 2004, 00:00

Lapimaaga seostub esimese asjana ilmselt jõuluvana, põhjapõdrad ja polaaröö, mida seal loomulikult ka näidatakse. Aga praegu jõuab veel sõita vaatama seda, kuidas päike kordagi silmapiiri taha ei vaju. Inimesena, kes pole polaarööd näinud, ei oska ma muidugi võrrelda, kumb ? kas polaarpäev või -öö ? annab vingema elamuse, kuid polaarpäeva soovitan igal juhul vaatama minna.

Kuigi Lapimaa ei pruugi tunduda ehk eriti eksootilise kohana, kus oma puhkust veeta, annab lisapunkte selle kasuks otsustamisel lähedus. Teiseks on seal matkamine minusugustele linnavurledele väga mugavaks tehtud. Ja kolmandaks andis see reis mulle senise elu teravaima turismielamuse.

Emotsiooniderohke puhkuse saamiseks piisab vaid autosse pakkida mõned head sõbrad, telk ja magamiskotid ning siis kähku üle lahe ja otse põhja. Ööbida saab Lapimaal sisuliselt kus tahes, kuna Põhja-Soome on täis telkimisplatse, kus turisti ootavad lõkkeplats, järv või jõgi, küttepuude virn (enamasti koos kirvega), prügikastid ja kuivpeldik (enamasti isegi koos paberiga). Pealegi võib oma autoga ringi kihutades vabalt otsustada, kuhu hommikul ärgates edasi sõita või millistesse turistilõksudesse sisse hüpata.

Peale liikumisvabaduse annab oma autoga minek veel pildistamisvabaduse, sest esimese hooga tahaks masinat kogu aeg kinni pidada, et jäädvustada kõiki põhjapõtru, kes vähegi tee ääres sammalt näksivad. Ja neid põtru on palju. Enamasti näitavad nad end kolmekaupa ja turistide nägemisest närvi ei lähe, vaid vahivad ülbelt autoaknast sisse ning jalutavad siis majesteetlikult eemale.

Kõige lõbusamat põdrakarja kohtasime oma matkasellide meeskonnaga Norras Mageroya saarel, kus meie reis päädis Euroopa mandri põhjapoolseima tipu Nordkapi väisamisega. Kui saarelt lahkusime, kondasid ühtäkki keset sõiduteed oma paarkümmend põhjapõtra, kellel oli täiesti ükskõik sellest, et autod tahavad neist kiiremini liikuda. Tegelikult oli neil üsna ükskõik ka sellest, et autod üldse olemas on. Selle asemel võtsid mõned neist korralikult külg külje kõrval maantee ühele poole ritta, vahtisid merele ja kergendasid kollektiivselt põit.

Nordkapp on koht, mis tuleks Lapimaale sõites kindlasti plaani võtta. Kes turistilõksu eest raha maksta ei taha, võib plaani võtta 18kilomeetrise matka kõrvaltipule ja Põhja-Jäämerd sealt imetleda. Minu jaoks oli selline lahendus siiski pisut liialt ekstreemne, kuna Mageroya saar ei pruugi turistidesse just eriti sõbralikult suhtuda. Saar koosneb peamiselt kivist, mägedest ja järvedest. Ühtegi puud seal ei kasva ja lumi sulab ära umbes juuli keskpaigaks, nii et saarele saabumine ?okeeris meid üsna põhjalikult.

Kui õhtul saabudes läksime matkaraja algust üle vaatama, sadas väljas kergelt vihma ja autost välja ronides pidi kuri tuul meid praktiliselt pikali lükkama. Raja algust tähistava infotahvli all vedelesid kellegi vanad saapad, läbi udu paistis kaugemal kividest laotud rist ning maapind oli kivine ja soine, taamal terendasid lumelaigud. Meie matkaseltskonna suud vajusid lahti ja maad võttis pingeline vaikus.

Telkimiskoha otsimiseks pidime läbi sõitma terve saare, sest ööbimise eest maksta polnud meil erilist tahtmist. Kui telgid püsti said selgus, et asi pole nii hull midagi, leidsime isegi lauajuppe, millest lõket teha. Omamoodi koomiline probleem oli Mageroyal telkides muidugi tualeti kasutamisega, kuna avaliku välikemmerguga telkimisplatsi me ei leidnud ja ühtegi põõsast, mille taha varjuda, kah ju polnud. Lisaks oli kogu aeg valge, maantee oli lähedal ja lõputud turistikaravanid voorisid Nordkapi turistilõksu poole 24 tundi ööpäevas!

Teise kustumatu elamuse jätsid mulle Norras Alta kaljujoonised, kus me sõna otseses mõttes varastasime elamust. Kuigi mitte pahatahtlikult. Asi oli nimelt selles, et jõudsime muuseumi juurde umbes kell neli öösel ja silmapiiril polnud ühtegi inimest, kes oleks tahtnud meile pileteid müüa. Kuna väljas oli täiesti valge, päike paistis ja rada polnud valve all, siis otsustasime hommikut mitte ootama jääda ning nii olimegi sunnitud sealse matkaraja tasuta läbi kõndima. Minu kustumatuks lemmikuks üsna algeliste ja abstraktsete maalingute seas said kaks tiinet põhjapõtra, kellele olid pisikesed põdrad kõhtu joonistatud.

Tegelikult ei taha ma kellelegi soovitama hakata, mida peaks Lapimaal kindlasti vaatama ja kuhu minna ei tasu. Minu jaoks oligi reisi võlu eelkõige selles, et toreda seltskonnaga sai lihtsalt pisut ringi sõidetud, teinekord teadmata, mis saab järgmisel hommikul. Üheksa päevaga läbisime 3500 kilomeetrit, saime tohutult palju naerda, nägime metsikult ilusaid loodusmaastikke ja väisasime lugematul arvul erinevaid turistilõkse ning rahvusparke. Mina sain Lapimaalt arvukalt elamusi just pisikestest asjadest, mis pole kuidagi seotud muuseumide või turismiobjektidega.

Näiteks vahetult enne Norra piiri sattusime Karigasniemi külakeses toitu ostma ajal, mil poest kadus viieks minutiks elekter. Seegi oli omaette elamus, et poes ei tekkinud mingit paanikat ning pilkases pimeduses toiduainete korvi ladumine näis kohalikkele olevat harjumuspäraselt triviaalne ja loomulik.

Ning Norras sattusime öösel kell kolm autot tankides nägema, kuidas pisikese kolkaküla bensiinijaama sõitis läikiv BMW koos pesuehtsa musklissetrimmitud bemmimehega, kel istus blondiin kõrvalistmel ning olid jalas tumedad dressid, valged sokid ja heledad tossud. Firmamärki kahjuks küll kaugelt tuvastada ei õnnestunud.

Loomulikult võib selliseid pisikesi veidraid elamusi saada tegelikult ükskõik kust. Selleks ei pea sõitma kodust tuhandete kilomeetrite kaugusele. Aga siiski ? võib tunduda veider, kuid Lapimaa hing on kuidagi tugevam kui teistel kohtadel, kus ma olen ringi luusimas käinud. Pisikesed jändrikud kased, suured järved, Norra trollinäoga inimesed ja päike, mis ei lähegi looja.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:25
Otsi:

Ava täpsem otsing