Tarbijamängud on riigile vajalikud

Kas tarbijamäng on loterii, ja kui oleks, siis kellele kaubaga kaasnev lisaväärtus liiga teeb? Või on ta hoopis tänuväärne nähtus kaubanduses? Igal juhul on tarbijamängud saanud Eesti kaubandusele igapäevaseks nähtuseks ja nende roll ettevõtete turundusplaanides on jätkuvalt kasvav. Ilmselt on tarvis selgitada, miks tarbijamäng ei ole loterii. Tarbijamängud erinevad loteriidest (loe: hasartmängudest) väga olulisel määral: tarbijamängus osalemise õigus võõrandatakse osalejale tasuta või koos kauba või teenuse omandamisega, mistõttu erinevalt loteriidest ei eksisteeri riski kaotada panust või sissemakset. Loterii korraldaja eesmärk on kasusaamine lototoote võõrandamise kaudu, tarbijamäng on aga müügiedendusvõte, mis aitab suurendada tarbija lojaalsust konkreetse kaubamärgi suhtes. Tarbijale on tarbijamäng kaubaga kaasnev lisaväärtus.

Majanduse seisukohalt on tarbijamängud mõjus mootor, mis turgutab kogu Eesti sisetarbimist. Sisetarbimise kasv on aga kogu majanduse kasvu aluseks. Otsene tulemus on täiendavad maksusummad riigieelarvesse, Eesti ettevõtete konkurentsipositsiooni tugevnemine (tõsi, lühiajaline efekt). Teiselt poolt on tarbijamängud riigile olulisemad eelarve tuluallikad kui loteriid. Kui loteriide puhul ei maksustata tulumaksuga korraldusloa alusel läbiviidud loteriist saadud loteriivõite ja hasartmängu korraldamise tegevusluba omavalt isikult saadud hasartmänguvõite, siis tarbijamängud maksustatakse tulumaksuseaduse järgi 35protsendilise tulumaksumääraga (26/74) kingitustelt ehk nn auhinnamaksuga. Vahe on riigieelarve seisukohalt märkimisväärne.

Kindlasti on praeguste tarbijamängude regulatsioon puudulik. Kehtiv loteriiseadus ei sätesta tarbijamängu mõistet ja ka rahandusministeeriumi käesoleval aastal ettevõtetele tehtud järelepärimisest ei selgu loterii ja tarbijamängu seos. A. Le Coqi hinnangul ei ole loteriidele kohaldatavad tingimused üheselt rakendatavad tarbijamängude puhul. Loteriiseaduse § 2¹ sätestab loteriide liigituse, kuid enamik Eesti ettevõtete läbi viidud tarbijamänge ei liigitu üheselt ei klassikalise loterii, kiirloterii ega arvloterii alla. Leiame, et loteriiseaduse regulatsioon ei saa laieneda tarbijamängudele ka põhjusel, et kehtiva loteriiseaduse § 2 lõike 2 kohaselt võib loteriid korraldada ainult heategevuslikul eesmärgil loterii tuludest tagastamatu rahalise abi andmiseks Eesti kultuurile, spordile, teadusele, haridusele, meditsiinile, sotsiaalhooldusele või keskkonnakaitsele. Sellise käsitluse kohaselt on loterii korraldamise eelduseks tulu tekkimine. Eestis tootjate ja edasimüüjate poolt läbiviidavad tarbijamängud ei ole seotud otsese tulu saamisega. Tulu on kaudne ning seotud läbimüügi võimaliku suurenemisega tulevikus. Läbimüük aga ei pruugi suureneda.

Kindlasti on vaja tagada tarbijale, et kõik tarbijamängud korraldatakse ühtsete ja arusaadavate põhimõtete ja reeglite järgi. Riik peaks aga vältima põhjendamatut üleregulatsiooni. Näeme, et tarbijakaitseametil võiks siinkohal olla keskne roll tarbijamängude järelevalves: lisaks kehtestatud ühtsetele tarbijamängude korraldamise põhimõtetele peaks tarbija saama tarbijakaitseametist kogu info konkreetse mängu kohta ning tarbijakaitse esindajad peaksid osalema suuremate auhindade loosimise juures. Peaks jälgitama, et reeglid ei läheks tootjatele liiga bürokraatlikuks, kuid paneksid korraldajatele vastutuse väljaöeldud tingimuste täitmise ees. Samuti tuleks selgelt määratleda auhinnafondi maksustamise põhimõtted ja panna see kohustus üheselt tarbijamängu korraldajale.

Tarbijamängudel puudub seos hasartmängudega. Samas peavad tarbija õigused olema kaitstud, et põhikaubaga kaasnev lisaväärtus oleks alati lubatud kvaliteediga.

Autor: Katrin Vernik