Lukkupandud Eesti

Kes poleks lapsepõlves seigelnud muinasjuturaamatus, kus ühel hetkel kolme tee hargnemispunkti jõutakse. Ikka nii, et kui lähed paremale, siis armastus, ja kui otse, siis rikkus.

Need õnnetud, kes tänapäeval seda muinasjuttu koduses Eestis matkates läbi mängida püüavad, leiavad kolmanda teeotsa pealt suure tõenäosusega sissesõidu keelumärgi ja seal all sildi ?Eravaldus?.

Asi on kole. Sõitsin nädalapäevad mööda Kagu- ja Lõuna-Eestit ning sain reisi lõpuks aru, et elan maal, kus Welcome to Estonia silti kannavad ainult need, kes selle eest raha maksnud ning sedasama kõbinat seeläbi tagasi teenida tahavad. Teisel pool viruhotelle ja päikeselisi terrasse pole sõbralikust olemusest sageli järel rohkem kui trääs, mida näidatakse igas kolmandas-neljandas teeotsas.

Neid ?suletud? teeotsi nähes püüdsin pingsalt ette kujutada, miks on mehekäsi sellise tõkkepuu teeotsa püstitanud. Olen ühel korral sattunud sellisesse olukorda, kus ühtäkki, kasutades autoga matkamiseks ühte nendest väga headest kaartidest, mida Eestis osta saab, avastasin end keset majapidamist.

Ühel pool laut ja teisel elumaja, mina keset hoovi ja omanik üllatunult kaevu ääres. Pidasin kinni, ronisin autost ja vabandades uurisin, et vist olen eksinud. Ei olnud eksinud. Külatee viiski ta hoovist läbi. Kaart oli liiga hea. Mina vabandasin ja omanik naeratas. Paarist vahetatud sõnast jäi mulje, et sinna on ennegi eksitud. Küllap sõidetakse sellest hoovist läbi tänavugi ning järgmistel aastatel. Pead ei anna, aga ma usun, et märki selle teeotsa juures ei ole ka täna. Ehk olen naiivne, aga sellise naeratusega inimene teeotsa märki ei pane. Samuti ei olnud märki selle tee otsas, mida mööda pääseb ühe setu vanaproua koduõuele tsässonat vaatama.

Selle asemel, et ennast märgi taha peita ja nii rahu nautida, kannab proua kleiditaskus komme laste jaoks ja võtmeid, et külaline saaks pisikest palvemaja ka seestpoolt vaadata. Proua ise räägib, et käinud on rahvast, kelle jutust ta poolt sõna pole mõistnud ja kes temagi sõnu nagu mudilased esperanto keelt kuulasid. Võib-olla on teiste hulgas tõesti selliseid teeotsi, mida mööda kutsumata külaline eriti sageli juhtub käima, põhjustades nii omanikule ebamugavaid olukordi.

Kindlasti leidub ontlike uudishimulike kõrval ka neid, kellel pehmelt öeldes ükskõik sellest, et siin keegi elab või puhates rahu otsib. Lagastab ja lällab ja kaob siis seitsme tuule poole. Selliseid paiku on kindlasti rohkem kui üks, samas on selge ka see, et mitte iga sellise teeotsa omanik pole peitnud end anonüümse ja agressiivse märgikombinatsiooni taha.

Kuidas sa ikka küla peal naabritele seletad, et see märk pole teps mitte nende, vaid linnapasatskite peletamiseks mõeldud. Üks huvitav tunnusjoon on keelumärkide piirkondlikus sageduses siiski.

Reeglina leiab neid enam nendes paikades, mida nimetatakse piirkondlikeks tõmbekeskusteks. Need on linnad ja paigad, mis oma geograafiliselt soodsa asukoha ja valitud ning valimata juhtide pingutuste toel on muutunud turismiobjektideks. Aga mitte ainult. Võru ja Haanja kant, Otepää ühes Pühajärve ja selle ümbrusega meelitab mesilinnu magususega ka neid, kes otsivad paika oma suvekodu sättimiseks. Ja kraaksugu suve lõpuni mu akna taga varesed, kui mul pole õigus, et just sellise värske suvemaja omanikuga tuleb kaasa ka keelumärk. Linnamees, kes kardab puude sahinat ja pelgab konna krooksu, saab paugupealt meditsiiniliselt registreeritava kreepsu, kui märkab oma maja poole sammuvat külalist, kes otsib ehk õiget rada ja ei ütle ära lonksust kaevuveest. Kui müüri ehitada ei saa, siis teen vähemalt virtuaalses plaanis kõik, et juba kaugelt selge oleks, et siin elab Omanik.

Ma olen autoga matkates käinud ka Skandinaavias. Soomes selliseid märke ei näinud, Rootsis-Norras samuti mitte. Põhiline välisturist, kes Lõuna-Eesti tee ette võtab, on ilmselt just nendest riikidest pärit. Täiesti kindel on see, et märkidega peletamine jääb silma ka sellele, kes lisatahvlile kirjutatud teksti mõttest üheselt aru ei saa.

Ja ongi topeltkorstnasse lennanud need kroonid, mis said kulutatud selleks, et jätta inimestele sealtpoolt piiri mulje, nagu oleksid nad Eestisse oodatud.

Meelega ei võrdle ma tekkinud olukorda N. Liidu piirivalve pimetsoonidega, sest selline kaalumine on kohatu. Mängust jäävad välja ka Eestiski kehtiv igameheõigus ja teeseadus, mis annab tee omanikule pea piiritud õigused. Ainus, mida ma tahan öelda, on see, et selliste märkide abil meenutab armas kodumaa ikka enam politseiriiki, mille keelajad ja käskijad on rusikas ning raske papirull. Seda muidugi ka, et mitte kõik pole sellega veel leppinud.