Hiina demokraatia on vältimatu

Hiinat kannustab demokraatlikumaks muutuma riigi majanduskasv. Suurimaks mureks jääb aga korruptsioon.

?Esimene kodanikuõigus on vaesusest väljumine,? ütleb Yongtu Long, üks Hiina läbirääkijaid WTOs, ?15 aastaga oleme suutnud vaesusest päästa 200 miljonit inimest; 700 miljonil hiinlasel on praegu ligipääs elektrienergiale, mis 15 aastat tagasi oli tundmatu luksus. Seetõttu on meie prioriteediks majanduskasv.?

Majanduskasv tähendab aga ainult inimeste vaesusest väljatoomist. 25 aastat tagasi oli Hiina võrdsustavam ühiskond kui Rootsi. Praegu valitseb tohutu ebavõrdsus linna ja maa, lääne- ja Vaikse ookeani äärsete provintside vahel ning linnades, mis tõmbavad ligi tööd otsivaid endisi talupoegi. Suurem ebavõrdsus tähendab aga ka suuremaid võimalusi: praeguses Hiinas on endiselt väga raske rikkaks saada, kuid see ei ole enam võimatu.

Ebavõrdsust võib aktsepteerida, kuid mitte siis, kui see on korruptsiooni vili. See jääb Hiina tähtsaimaks sotsiaalseks probleemiks, mida partei ei ole suuteline välja juurima. Sellel, miks isegi paljud partei liikmed arvavad, et üleminek demokraatiale on muutunud vältimatuks, on aga palju maisem põhjus. Partei on lihtsalt riigi üle kontrolli kaotamas. Deng Xiaoping oli viimane Hiina liider, kellel oli vaidlustamatu õigus riigi poliitika üle otsustada. Praegu on partei poliitbüroos üle 20 liikme ja kõik otsused nõuavad ühehäälset nõusolekut. Tähtsamate otsuste puhul on vaja isegi suuremat konsensust, mis hõlmab kuni 3000 inimest.

Erinevus majanduse tempo ja partei võimaluste vahel suureneb. Provintsid teevad otsuseid ise nagu minevikuski. Seega võib Hiina üleminek demokraatiale olla lähemal, kui arvata võiks. Kui see aga toimub, ei ole see linnades ja külades toimuvate demokraatlike eksperimentide tulemus, vaid eliidi juhitud üleminek, kus hoolikalt säilitatakse valitsuse kontroll. See oleks ainus võimalus, et rahvavabastusarmee ja sõjaväeline komitee demokratiseerumise heaks kiidaksid.

Autor: Francesco Giavazzi