Ka meie oma inimesed võiksid rohkem ja odavamalt reisida

Diskussioon, kas Eestil oleks vaja iga hinna eest saada siia odavlennufirmasid või mitte, on mõneti ühekülgne. Asja tuum tundub olevat, kas turistid siia tulevad või mitte ja kui palju neid tuleb, palju nad raha toovad ja kellele toovad. Hoopis tähelepanuta on jäänud, millised võimalused reisimiseks selline odavlennufirma eestlastele endile looks.

Me arvame ikka ja jälle, et Eesti ongi maailma keskpunkt. Muidugi on tore, et paljud turistid ? ükskõik, mis teid pidi ? meid üles leiavad. Aga Euroopa ja maailma mõistes elame me pärapõrgus. Nii Eesti ettevõtluse kui ka kodanike silmaringi seisukohalt on äärmiselt oluline meie võimalus maailmas ringi reisida.

Kui üks firma soovib alustada tegevust (eelkõige eksporti), on möödapääsmatu, et tuleb reisida, et kohtuda võimalike tarnijate, klientidega ning koguda infot, mis mujal toimub. Paraku on see nii, et Eestist nina välja pistmiseks peab juba jõukas olema, mitte seda alles planeerima. Seetõttu peab alati mõtlema, mis sellise ärireisi võimalik kasu on.

Eelkõige reisib tegevjuht, siis mõned spetsialistid, kui enam üldse muidu ei saa, aga alati ainult hädavajalikkuse piires. Seda võimalust, et müügimehed käiks riigist riiki ja hoiaks kätt pidevalt pulsil, nagu see olema peab, saavad endale lubada juba jõukad ja väljakujunenud firmad. Võib oletada, kuidas laieneks Eesti ettevõtete võimalused, kui saaks lennata ca 35 euro eest, et külastada äripartnereid ja sihtturge. Enam ei lendaks ainult need, kes selle privileegi või positsiooni välja on teeninud, vaid võetaks kaasa ka noorem kolleeg; spetsialistid külastaks partnerfirmasid, vahetaks kogemusi; laieneks silmaring.

Näiteks ühe Hollandi firma müügimees võib käia kliendi juures Inglismaal või Hispaanias mõnekümne euro eest, minna hommikul ja tulla õhtul tagasi. Selleks, et Eestist külastada Hispaania klienti, tuleb mitte ainult mitu päeva varuda, vaid maksta ka kopsakat piletiraha, lisaks elamise ja komandeeringu eest. Suur hulk odavalt reisivaid inimesi tagab, et lennuliiklus on piisavalt tihe ja paindlik ja seetõttu võiks tõepoolest ennustada lendamise plahvatuslikku kasvu. Elu on lühike, aeg kallis.

Kui ettevõtlusest kaugemale vaadata, siis võib igaüks kergesti ette kujutada, kuhu ta kõik reisiks, kui see nii kallis poleks. Käia nädalavahetusel Vahemere ääres või minna vaatama mõnda kultuurisündmust või -väärtust, ilma et see vajaks pikka säästuplaani, ajavaru ega maksaks tervet varandust. Kuidas see mõjuks meie kodanike silmaringile, haritusele, konkurentsivõimele, tööjõu taastumisele, stressile ja ühiskonna avatusele tervikuna? Selleks, et jõukas sakslane saaks Vahemere äärde või Briti saartele, ostab ta lihtsalt odava lennupileti. Selleks, et Eestist seda teha, peab kõigepealt lendama suhteliselt kallilt kuhugi Kesk-Euroopasse ja sealt edasi ehk õnnestub nutikamatel mõne odavlennu peale saada. Mitte väga jõukas eestlane peab kulutama kõvasti rohkem võimaluse eest siit urkast nina välja pista. Kui sattuda Frankfurti lennujaamas viimase hetke pakkumiste osakonda, mis terve halli enda alla võtab, siis näed, milliseid võimalusi maailm pakub ja kui odavalt. Vaene eestlane peab enne sinna saama. Elu on ebaõiglane.

Mõni näpunäide. Kui on näiteks plaanis väikese seltskonnaga (6?8 inimesega) Euroopasse rännata, siis sõites autoga Riiga ja alustades Ryanairiga lendu sealt, võib kokku hoida 12 000?20 000 krooni seltskonna peale. Kolm tundi autosõitu on selle kõrval tühiasi. Mida selle rahaga muud teha, teab igaüks ise.

Küsimus ei ole ainult rahas mõõdetav. Eesti võiks olla võrdselt muu Euroopaga elamisväärne koht ja eestlane võimalustelt võrdne lääne pool elava liidukaaslasega. Me oleme harjunud, et kõik laevad üle Soome lahe käivad selle järgi, et soomlastel oleks siia mugav tulla. SAS ja Finnair ei vaevu eestikeelseid ajalehti pardal pakkuma. Aga nii laevad kui ka lennukid ei vea ainult turiste ja eestlasel on reiskirg veres juba sajandeid. Oleks vaid võimalusi.