Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Firmadel ei ole ühiskondlikke kohustusi

Henry Miller 09. august 2004, 00:00

USA president Calvin Coolidge ütles kunagi, et Ameerika asi on äritegemine. Ta võinuks lisada, et äritegemise asi on kõikjal kasumi poole püüdlemine, sest viimasel ajal on mõned firmajuhid seda elementaarset eesmärki hakanud silmist kaotama. Maailma suuruselt viienda farmaatsiakompanii, ?veitsi Novartise president ja tegevdirektor Daniel Vasella kirjutas hiljaaegu, et mitmerahvuselistel ettevõtetel ?on kohustus kinni pidada põhiväärtustest ning neid toetada ja edendada?.

Kui ta viidanuks sellistele väärtustele nagu ausus, uuenduslikkus, vabatahtlik kogemuste vahetamine ja turutarkus, võinuks tal õigus olla. Tema aga mõtles ?konstruktiivset koostööd ÜRO ja tsiviilühiskonnaga, määratlemaks parimat viisi inimõiguste parandamiseks?.

Inimõiguste suurendamine on kahtlemata väärtuslik eesmärk, kuid Vasella magus altruism toob meelde majandusteadlase Milton Friedmani etteheitva tähelepaneku, et ärimehed usuvad kaitsvat vaba ettevõtlust, deklameerides, et äritegevus ei tähenda üksnes kasumit, vaid ka sotsiaalsetele eesmärkidele kaasaaitamist; et ettevõtlus on ?ühiskondlik südametunnistus?, kus suhtutakse tõsiselt kohustusse tagada tööhõive, kõrvaldada diskrimineerimine jne. Friedman süüdistas, et sellised juhid on vaba ühiskonna aluseid õõnestavate intellektuaalsete jõudude kogenematud hüpiknukud.

Vasella praegused märksõnad on inimõigused ja korporatiivne kodanikuõigus. Lähiminevikus oleme me näinud sarnaseid näiteid ettevõtetest, kes püüdes head teha (või lihtsalt head välja näha) oma esmastest eesmärkidest kõrvale kalduvad. Nende hulgas on populaarsete supersuurte portsjonite pakkumise lõpetamine McDonald?sis ülekaalulisusega võitlemise nimel.

Ettevõtetel ei ole ühiskondlikke kohustusi, ainult inimestel on. Kuna ettevõtete juhid töötavad omanikele, on nende kohus järgida oma tööandjate huvisid, mis on otseselt seotud nii suure hulga raha teenimisega kui võimalik, pidades seejuures kinni õigusnormidest ja ühiskonna eetilistest tõekspidamistest. Kui juht teeb ettevõtte nimel tegusid, mida ta meelevaldselt arvab olevat ?ühiskondlikult vastutustundlikud?, kulutab ta tegelikult kellegi teise raha, vähendades aktsionäride tulu.

Kulutada teiste raha asjade peale, millesse te usute, on väga lihtne. Palju raskem, kuid oluliselt mõttekam on kulutada selleks enda raha. Kui need juhid annetaksid kas või 5% oma palgast selliste eesmärkide hüvanguks, oleksid nad imetlust väärt, isegi kui need eesmärgid mõnele meist sobimatud oleksid.

Vasella seisukoha nõrkust näitab ka tema arvamus, et ettevõtted peaksid tegema koostööd ÜROga. Sellesama ÜROga, mille ametnikud said tagasilöögi programmis ?Iraagi nafta toidu vastu? ja lendasid nime poolest vaesusega võideldes ümber maailma Concor-de?iga; mille inimõiguste komisjoni juhtis viimase ajani Liibüa ja kuhu praegu kuulub viis maailma 15st kõige repressiivsemast riigist: Hiina, Kuuba, Eritrea, Saudi Araabia ja Sudaan. Ülipoliitiline, haletsusväärselt ebaefektiivne, ennastteenindav ja sageli korruptiivne ÜRO näeb end järjest enam nii rahu tagajana maailmas kui ka vahekohtunikuna rahvusvahelistes tervishoiu-, keskkonna- ja inimõigusküsimustes.

Tõenäoliselt ei parane vaba ettevõtluse ega inimeste olukord, kui ettevõtted Vasella mudelit järgida otsustavad. Nende teod suurendavad aga äriajamise kulusid, vähendavad ettevõtete tootlikkust ja toidavad ÜRO sekkumispoliitikat. Ressursse tootlikust kasutusest kõrvale juhtides teevad ettevõtted lõpuks kahju paljudele nendest samadest inimestest, keda nad endi kinnitusel aidata soovivad.

Henry Miller oli 1979?1994 USA toidu- ja ravimiameti ametnik.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:38
Otsi:

Ava täpsem otsing