Sada päeva, mis muutsid Eesti maksupoliitikat

Halvad uudised. Euroopa Liidu rahandusministrid kogunevad septembris arutama maksubaasi ühtlustamist, Põhjamaade sotsid tegid Reykjavikis ühisavalduse kõrgete maksude toetuseks.

Äripäev leiab, et 100 päeva Euroopa Liidus on purustanud illusiooni, nagu oleks otsesed maksud Eesti otsustada. Ent lahing ei ole veel kaotatud ? selgitus- ja lobitöö Brüsselis võib välja võidelda võimalikest halbadest parima lõpptulemuse.

Paraja ?okina mõjus meie rahandusminister Taavi Veskimägi konstateering, et ettevõtete investeeringute tulumaksuvabastus saab kõige kauem kehtida 2008. aastani. Nii lihtne see oligi ? hüvastijätt Eesti maksupoliitika suursaavutusega. Õnneks on meil veel neli ja pool aastat ehk sama palju kui kehtestamisest ees, et vahemaad ELi keskmisega vähendada. Võtkem sellest siis maksimaalne. Rikkam ELi väikeriik peaks olema ju vastuvõetavam konkurent ka Saksamaale-Prantsusmaale-Rootsile kui vaene.

Et väikeste ja uute lahing suurte ja vanadega ei pruugi ette kaotatud olla, näitab Saksamaa rahandusministri Hans Eicheli soovitus Eestile: tuleb teha jätkuvat selgitustööd. Mis kasu on Saksamaal ettevõtte tulumaksust, kui seda laekub vähem (suhtes sisemajanduse koguprodukti) kui ettevõtte dividendidelt tulumaksu Eestis (vt Kalev Kuke kolumni kõrvalleheküljel). Ehk mis on eesmärk: kas ihalus jõustada võimalikult kõrgeid maksumäärasid või saada tegelikke suuremaid maksulaekumisi kiirema majanduskasvu abiga?

Teisisõnu: kas valida kõrgete maksumäärade all stagneeruv või madalamate maksumäärade tõttu elujõuline majandus? Maks ei ole ju lisandväärtus, vaid juba loodud lisandväärtuse ümberjagamine. Kui kõrgete maksumääradega lisandväärtuse juurdetootmist torpedeerida, pole mõne aja pärast enam milleltki maksu võtta.

Kui Berliinist-Pariisist-Stockholmist lähtub surve eelkõige ettevõtlusele, siis naaberriigist Soomest meie alkoholiaktsiisile. Eesti valitsus on ilmselt sunnitud möönma, et Soome surve on oluline tegur aktsiisi tõstmisel, ehkki salaviina turuosa kasvu tõttu Eesti maksutulud esialgu hoopis vähenevad. ELis käib debatt ka maksudele miinimumtaseme määramise üle. Õnneks rünnatakse miinimummäärasid ? parafraseerides klassikuid ? nii vasakult kui ka paremalt: Eestile on need määrad kõrged, aga nt Rootsile üleliia madalad. Seega võib oletada pikka arutelu, mis on Eestile pikema kasvuperioodina ajavõit.

Kuidagi ei saa nõus olla meie esisotsiaaldemokraadi Toomas Hendrik Ilvese propageeritava mõttega, et tuleb kokku leppida, millist Eestit me tahame, ja siis kehtestada täpselt niisuguse üldise maksukoormuse, mis kokkulepitud heaoluühiskonda võimaldab. Pealtnäha tuumaka mõtte vildakus seisneb asjaolus, et selline ?heaoluühiskond? eksisteerib üksnes selle loomise hetkel, kauem mitte. Järsult tõusnud maksukoormus nöörib ettevõtluse ja inimeste initsiatiivikuse kõri kinni, millest algab vältimatu allakäik.

Kes on tõepoolest heaolu-Eesti poolt, teeb panuse madalatele maksumääradele, mis koos töö ja vaeva nägemisega veavad majanduse ülesmäge. Nii tuleb Brüsseli ja Strasbourg?i lobikoridorides ka oma seisukohta selgitada.

Autor: ÄP