Avastamata lahinguväljad

Marko Kaldur 13. august 2004, 00:00

Paremat kätt voolab majesteetlik Narva jõgi, vasakule jäävad põhjatud sood ja rabad. Otse ees lookleb künkalt künkale kitsas kaevikukraav. Inimesi pole näha, vaid vahel harva trehvab üksikule kalamehele või seenelisele. Kummaline on tunda end üksi kauni looduse keskel, nägemata puhkajaid ja jalutajaid. Rännak viib kohta, kuhu tihti ei satuta, kus saab rahus liikuda ja end ajaloo hõngust kanda lasta.

Teise maailmasõja aegsetesse Sinimägede lahingupaikadesse pääseb, kui sõita Vasknarvast Punamäele (Gorodenkasse), kust edasi minna jalgsi piki Narva jõe kallast ning läbi Boroni (Poruni) ürgoru Krivasoosse. Teel avanev vaade Narva jõele on hingemattev. Laisalt voolavad veevood, millel kümned kalurid oma paatidega saaki nõudmas. Ja vaevalt mõnesaja meetri kaugusel on Venemaa, käeulatuses, ent siiski ligipääsmatu. Jõe mõlemal kaldal on külad ja väikeasulad, Vene poolel ka palju uhkeid villasid.

Siiski on Narva jõe äärsed piirkonnad enamikule eestlastele veel avastamata alad. Teise ilmasõja rängimad lahingud Eesti pinnal toimusid just sealkandis, täpselt 60 aastat tagasi pühiti sõjategevuse käigus maapinnalt nii külad, talud, teed kui ka metsad. Suurte lahingute jälgi näeb praegugi kõikjal ? kaevikuid ja punkreid on jõe kallastel arvukalt, vaheldudes mürsulehtrite ning sõjatehnikaga.

Jalgsirännakut Narva jõe kallastele ning suure sõja lahingute tallermaile tasub alustada Punamäe piirivalvekordonis asuvast relvamuuseumist. Sealt leiab korraliku väljapaneku relvadest ning militaarkraamist, mis on aastakümnete jooksul Narva jõe äärsetest rabadest välja tulnud. Kuulipildujad, miinipildujad, kahurid ja kaardimaterjalid on vaid väike osa väljapanekust. Muuseumi ehteks on sõjaaegne Vene tank T-34, mis momendil seisab küll töökõlbmatuna presentkatte all. Siiski on muuseumi pidajate unistuseks see taastada ning hakata tankiga huvilistele lõbusõite tegema.

Angaaris seisavad ka sõja ajal sohu kukkunud sõjalennuki jäänused. Lendurid hukkusid õnnetuses ning nende dokumendid ja kaasasolnud varustus on samuti muuseumi eksponaatide hulgas.

Sõiduvahend jätke piirivalvekordoni lähistele ja liikuge muuseumist jalgsi edasi piki jõekallast põhja suunas. Tee äärde jäävad veel mitmed sõjatehnika näidised ? purunenud amfiibauto nõgeste keskel ja muu kola. Nii jõuate tagasi kaevikuliinile, mis siin on eriti hästi näha. Piki kaldaäärseid vallseljakuid vonkleb kaevikute rida, vaheldudes suuremate laskepesade ning punkritega. Neid leiab jõekaldast kuni kauge metsaaluseni ? rajati ju mõlemal poolel aina uusi kaitseliine vastavalt rindejoone nihkumisele. On kohti, kus vastaspoolte laskepesasid lahutavad vaid napid viis meetrit lagedat maad. Kaine mõistus tõrgub uskumast, et lahingute ajal granaate nagu kuumi kartuleid ühest kaevikust teise ja tagasi loobiti ? kuid avanev vaade näib seda kinnitavat.

Aeg-ajalt satute kivivooderdisega punkritele, mis küllap on rajatud peatuspaigaks kõrgematele ohvitseridele. Enamik rajatistest on siiski tavalised, rindejoone edasi-tagasi liikudes kiiresti valmis kaevatud ning vajadusel hüljatud. Kaevikud vahelduvad mõnusate jõeäärsete puhkeplatside ning ujumiskohtadega. Lõkkeplatsid ja puhkepingid sobivad nii teekonnal väikese puhkepausi pidamiseks kui ka pikniku korraldamiseks.

Laugelt jõkke laskuvad liivarannad on head kohad ujuma minekuks, jõgi läheb enamasti järsult sügavaks ning ujumisega probleeme ei teki. Tuleb vaid ettevaatlik olla, et kogemata piirire?iimi ei rikuks või hoopis Vene poolele ei satuks ? kuid sedavõrd kaugele vaevalt keegi ujuma hakkab. Igaks juhuks tasub enne ujuma minekut piirivalvekordonist järele kontrollida, kas ja kus täpselt ujuda tohib. Mõnetunnise rahuliku rännaku järel on järsku ka eespool vesi. Tegu on Boroni jõe ürgoruga, mis selle koha peal laialt Narva jõkke suubub. Läbi kõndimiseks on Boroni jõgi liiga sügav, üle hüppamiseks või üle ujumiseks liiga lai ? kuid kuidagi tuleb teisele kaldale saada. Kui ei õnnestu saada kalameestega kaubale, siis tuleb teha tiir ümber kogu jõesopi. Rajad ja sillakesed on sealgi, ent siiski on kiirem ja mõnusam kalapaadis üle vee podistada.

Kaotuseks ei ole ka jalutuskäik ringiga ümber jõekääru. Kaldaäärses vees seisavad kuivanud tüved, ürgmetsas näeb aastakümneid inimtegevusest puutumata loodust. Kitsamas kohas saab Boroni jõe ületada ning vastaskallast mööda uuesti Narva jõeni sammuda. Edasi viib retk juba muutunud kaldajoonel. Metsa ja puid on rohkem, maapind tasasem. Tihedamalt satub ka väikestele jõekestele ja ojadele, mille ümber pind soisem. Väiksem vääratus lõppeb märgade jalatsitega. Siiski on enamikule vesistest kohtadest rajatud laudtee või sillake, et matkajad turvaliselt läbi pääseks. Jõe kaldale jäävaid puhkekohti, laudteid ja sildasid on omal algatusel püstitanud peamiselt piirivalvurid ning kalurid. Loodusturismi ja puhkealasid arendavatel institutsioonidel on unikaalne Narva jõe äärne ala mingil põhjusel kahe silma vahele jäänud.

Kui põigata jõest paarisaja meetri kaugusel metsaviiru taga algavasse sohu, siis pole ime, kui satute teisest ilmasõjast jäänud tehnikale. Sõja käigus läks sealkandis kaduma arvukalt tanke, soomukeid ja lennukeid, mis enamasti on purustatud. Kuid leidub ka terveid sõiduvahendeid, mis vajusid laugastesse sõdurite ettevaatamatuse tõttu. Ka relvi ja laskemoona on raba rüpes palju ning seetõttu tasub olla ettevaatlik. Kuigi suurema osa lõhkemoonaga on aeg oma töö teinud, pole siiski välistatud õnnetused. Seepärast tasub matkamise ajal mürsu või miini leidmisel kohe sellest teatada ka päästeametile või piirivalvele, kes leiu kahjutukstegemise eest hoolt kannavad.

Kusagil soode sügavuses vonkleb ka sõjaaegne kitsarööpmeline militaarraudtee. Poolmüütiliseks muutunud raudteetammi on paljud otsinud, üritades leida vähemalt raudtee osakesigi. Kuid kõik otsingud on seni jäänud väheste tulemustega. Mõned õnnelikumad on leidnud raudteetammi lõike ning need jälle laugaste vahele kaotanud, õnnetumad on pidanud soost välja saamiseks päästeameti abi paluma.

Kui jõuate viimaks rännakuga Krivasoo kanti, siis on paras hakata mõtlema tagasipöördumisele. Seda juhul, kui teil just pole plaani samasse kohta telkima jääda. Sest edasi algavad juba Narva põlevkivikarjääride alad, mis on tavainimestele läbipääsuks suletud. Tagasiteel võib valida kõndimiseks mõne varasemast erineva rajakese, et näha veelgi uut ja põnevat, mida Narva jõe ääres leiab igalt ruutmeetrilt. Eksimise oht on väike, kuna ühele poole jääb jõgi, teisele sood ja rabad.

Poolepäevaseks lõõgastavaks jalutuskäiguks on Narva jõe äärne piirkond igati sobiv. Kusagil mujal Eestis ei näe ilmasõja lahingupaiku nii ehedalt, kuskil pole ka nii suurt tõenäosust sõjaaegse kraami avastamiseks. Lisaks seguneb ajalugu imeilusa loodusega Narva jõe ääres sujuvamalt kui mujal Eestis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:26
Otsi:

Ava täpsem otsing