Meetrid täis hirmu ... ainult alguses

Hirm suureneb, kui torn silme ees kõrgusesse kaob. Juhendaja siiski ?lohutab?, et saab ka madalamalt kui tipp (mis ca 40 meetri kõrgusel) alla tulla. Alustamegi umbes seitsme meetri kõrguselt.

Enne aga pannakse selga, pigem pooleldi jalga, traksid, pähe kiiver. Lisaks veel hunnik metallvidinaid, mille nimetusi küll kuulen, ent need lähevad kohe teisest kõrvast välja.

Kuiv trenn, kuidas laskuda, kus käsi hoida, mida teha ja mis targem tegemata jätta, saab kiiresti trepil tehtud. Paar korrust kõrgemal rõdul kontrollib juhendaja Toomas Holmberg taas mu külge pandud varustuse üle, sakutab igalt poolt ning ütleb halastamatult: ?Nüüd siis lihtsalt üle ääre,? millele vastu vaielda tundub sündsusetu. Mõttes nean päeva, mil nõustusin laskumises kaasa tegema, ent ronin üle ääre. ?Ei ole ju üldse nii hirmus, hiljem tahad juba ise aina kõrgemalt laskuda,? lohutab juhendaja, kui mu ilmselt hirmunud silmi näeb. Vabandan esimese korra kohta midagi.

Üsna hirmutav on vaid mõne meetri kõrgusel maast vaid köie otsas rippuda ja esimesed meetrid laskumist lähevad kramplikult, sest kehaosad, mis kusagilt kinni hoiavad või kuhugi toetavad, tudisevad kõik ja on krampis. Ent hirm kaob laskudes ning sekundite pärast on kõik läbi. Korrata.

Liigume kõrgemale, umbes viiekorruselise maja katuse kõrgusel ronin rõdult uuesti äärele, kiikan korra alla, kus inimesed paistavad üsna väikesed, välja. Juhendaja jutt on usaldust tekitanud, lisaks lohutab ta mu pärimise peale, et enam ei ole vahet, kui kõrgel oled. Ilmselt saaks alla pontsatades ühtemoodi haiget.

Nüüd ei ole nii hirmus kui esimesel korral, ehkki kõrgust kaks korda rohkem. Kramp on üle läinud ning julgust ka mujale kui vaid seina poole vaadata. Hirm on kadunud ning tahtmine ka päris ülevalt laskuda, ent selleks ei jätku aega. Tuleb ükskord tagasi tulla.