Ilma börsi abita on raske miljonäriks tõusta

ÄP 18. august 2004, 00:00

Tänases Äripäevas avaldatud börsimiljonäride edetabel paneb ilmselt igaühe meist mõtlema: kas minugi nimi ei võiks seal seista. Ent kas praegu alustades on veel lootust jõuda rongile?

Äripäeva arvates on börsile investeerida igal juhul mõtet, valima peaks ainult endale sobiva instrumendi: kas otse konkreetsesse aktsiasse, aktsiate portfelli, investeerimisfondi, pensioni teise või kolmandasse sambasse jne.

Aktsiatesse investeerimise kasulikkus peaks ilmnema võidu ja kaotuse asümmeetriast: aktsia võib langeda kõige rohkem 100%, samas tõusta kuitahes palju kordi.

Võttes eeskujuks Tallinna börsi ühe pikema ajalooga aktsia ? Hansapanga aktsia ?, on pikaajalised investorid sellega võitnud mitukümmend korda. Niiviisi võis börsimiljonäriks saada võrdlemisi väikse stardikapitaliga, ja võib-olla nii mõnegi börsimiljonäri edulugu sai sealt alguse. Iseasi, kui paljudel on jätkunud kannatlikkust, et heas kasumis aktsiat mitte (veel) müüa.

Hansapanga aktsia on näide sellest, et enam tulu teenib kokkuvõttes pikaajaline investor, mitte lühiajaliste tõusude püüdja või lühiajaliste languste vältija ? mängur.

Pikaajalisus tähendab ka seda, et oma investeeringut ei pea ilmtingimata iga päev jälgima ja selle pärast pead valutama. Kui ühesse börsiettevõttesse on tekkinud usk, ei saa see juba järgmisel päeval kaduda.

Alternatiiv sirgjoonelisele osta ja hoia strateegiale on jätta jälgimine professionaalile, paigutades raha näiteks investeerimisfondidesse.

Investeerimisfond tähendabki üldjuhul pikema nägemuse võtmist mingis kindlas majandussektoris või mõnel konkreetsel (välis)turul. Võrreldes ühe aktsiaga on risk paremini hajutatud, kuid ka võimalik tõus pole nii järsk kui ühe õnnestunud aktsia puhul.

Pikemas perspektiivis tõuseb või langeb fond nii nagu antud sektor või turg, veelgi pikemas perspektiivis aga sõltuvuses piirkonna üldisest majanduskasvust.

Kui arvestada kohalikeks börsiinvestoriteks ka pensioni teise ja kolmandasse sambasse kogujad, saame aukartust äratava arvu: umbes 400 000 meie vähem kui poolteisest miljonist elanikust. Selle taustal tundub investeerima kutsumine justkui ülearune.

Kuid LHV maaklertegevuse juhi Kristjan Lepiku andmeil omab investeerimiskontot vaid seitse protsenti Eesti leibkondadest, USAs on sama näitaja 52. Ilmselt on siinkohal mõeldud aktiivsemaid investeeringuid kui pensioniks raha kogumine, seega istub meis 97.?98. aasta krahhihirm ikka veel sügavalt sees. Ehkki sellest võiks üle saada.

Väärtpabereisse investeerimist ei toeta Eesti kinnisvarabuum. Eluasemelaenu ei vii börsile naljalt keegi, laenuraha ja säästud kuluvad sihtotstarbeliselt kinnisvarale. Eesti inimene soovib oma kodu, muu rikkus on teisejärguline. Me olime sunnitud muutma isegi oma SKP arvestust, kuna oma korteri või maja omanikke on ?ebanormaalselt? palju, mistõttu üürikulu on väike. Metoodika täpsustamisega SKP maht suurenes.

Kinnisvaramiljonäre on kindlasti rohkem kui väärtpaberimiljonäre, tõsi, vara väärtust tuleks vähendada laenujäägi võrra. Ent kui kinnisvara on välja ostetud, võiks taas mõelda börsile.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing