Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Citius, altius, fortius, kallid tugitoolisportlased!
Tugitoolisportlaste suve jooksul kogutud vorm ja vaimne tervis on jõudnud järjekordse suure äraproovimiseni. Iga nelja aasta järel korduvad suvemängud on tõeline suutlikkuse eksam.
Esiteks löövad mängud juba oma pikkuse ja mahuga. Proovige ise kolm nädalat püsida teleri ees, ilma et vahepeal kuhugi pikemalt kõndima tahaks minna. Eelkõige nõuab see häid lihaseid ja teadagi milliseid. Räägitakse legende sellest, kuidas kunagine USA välisminister Henry Kissinger rabas nõupidamislaua taga oma oponente muu hulgas sellega, et jaksas neid kõiki üle istuda. Ehk tema pärast polnud vaja teha pause ning võtta hingetõmbamiseks aega.
Uskuda võib, et Eesti tugitoolisportlaste hulgas leidub kindlasti neid, kes oleksid Kissingerile väärilised konkurendid hetkel, kui kellelgi peaks pähe tulema mõte korraldada näiteks maailmameistrivõistlused istumises. See viimane mõte ei tundugi enam nii naljakas, kui vaadata üle, millistel aladel siis olümpiavõitja kaugele säravat aupaistet on võimalik teenida. Selles nimekirjas peitub tugitoolisportlasele teine eksam.
Proovige ise istuda teleri ees ja vaadata batuudihüppeid! Enesepiitsutajatele teadmiseks, et meeste kvalifikatsioon on ühes finaaliga 21. ja naiste batuudivõistlus päev varem, 20. augustil. Katsetada võib ka softball?iga või siis hoopis kärestikuslaalomiga. Kujundujumine on kõige selle kõrval juba mainstream ning punktide kogumisel arvesse ei lähe.
Need kodused, kes tugitoolis sportijat nähes pisikest tülgastust tunnevad ning ängi alla peavad neelama, meenutagu Moskva olümpia järgset dokumentaalfilmi, kus nõukogudeaegne kultuskommentaator Ozerov õhkas kõigi maailma tugitoolisportlaste nimel: ?Oo, sport, Sa oled rahu!?