Regilauludest suurteos kolhoosi heinaküünis

Tegu on mastaapseima regilauludel põhineva suurvormiga, mille Veljo Tormis kirjutas Estonia teatri tellimusel 1980. aasta olümpiamängude purjeregati kultuuriprogrammi jaoks.

Toona meeleheite peegelpildina ballett-kantaadiks vormitud teoses on kasutatud kõige rängemaid jutustavaid pikki laule ? mehetapjast, naisetapjast, lapsetapjast.

Veljo Tormis: ?Tänasele mõeldes ei huvitanud mind mitte niivõrd ballaadide ränk ja verine sündmustik, kui see inimlik hingeline seisund, emotsionaalne ja eetiline hinnang sündmustele, mis lauludes peitub. Neis on mingi ürgne moraali ja eluväärtuste koodeks, mis kehtib siiani. Süü- ja vastutustunne, inimese vahekorrad teise inimese, looduse ja kõiksusega.? Ehk rahuldab see kreekalikult tragöödialik teos täna ka suitsiidikalduvusega eesti inimeste puhastumisvajadust.

Tõnu Kaljuste uudse autoritruu muusikalise lähenemisega haakub Von Krahli teatrile omane tänavateatrilikult tsirkuselaadne suurel efektil ja kujundil põhinev tegevus.

Peeter Jalaka lavastus lähtub muusikast. Kuna pole teada, kuidas meie esivanemad liikusid, otsis lavastaja tuge tema arvates eestlasele lähedasest jaapani kultuurist, kutsudes kaaskoreograafiks ja tantsuõpetajaks Aki Suzuki. Kogu lavastuse liikumine ja impulss lähtub butoh-loogikast.

Butoh-stiil tekkis Teise maailmasõja järel reaktsioonina Jaapani läänestumisele.

See on lääne balletile vastanduv pimeduse tants, milles on muinasjutt surma- ja eluveest. Püüd saada kontakt maaga ja kõigi algsete elementidega.

Laval on igavikulised materjalid: muld, tuli, vesi, veri. Kõige selle keskel inimene, vaadates iseendasse ja pöördudes esivanemate poole, kes sealsamas Soorinna küla küüni taga teadaolevalt Eesti suurimal mitme tuhande aasta vanusel kalmeväljal.

?Eesti ballaadide? uus versioon salvestatakse CD-le ja DVD-le. Sulev Keedus teeb Veljo Tormisest ja tema teosest filmi.

Etendust vaatama sõita on hõlpus tänu Kuusalu ristteelt algavatele teeviitadele ?Eesti ballaadid?.

?Eesti ballaadide? taasesitamine on olnud pikaajaline mõte ja ettevõtmine. Aeg sai küpseks seoses uute pärimusmuusika praktikaga lauljate esilekerkimisele. See on peamiselt Viljandi pärimusmuusika festivali ja kultuuriakadeemiaga seotud sõpruskond, kel regilaulukogemusele lisaks akadeemiline muusikaharidus.

Dirigent Tõnu Kaljuste soov töötada koos meie parimate folklooritundjatega tingis ka uue helipildi vajaduse. Et saavutada suurem loitsulik pinge ja korduste maagia, paigutatakse publik muusika sisse. Selleks salvestati Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga kõik orkestripartiid ja kooriosad fonogrammile, mis etendusel kõlab surround-helina kvadrofooniliselt. Nõnda on kuulaja haaratud ballaadide muusikalisse kulgemisse vahetumalt, viibides ?pillide metsas? helimaailma sees. Soliste saab etendusel kuulata otse ?kõrgkaraokena?.

Autor: Kersti Inno