Ühistuline rahandus kogub jõudu

Põllumehed on oma rahamuredele leidnud lahenduse - pannud rahad kokku ja moodustanud hoiulaenuühistud.

2000. aasta kevad oli Eesti põllumeestele raske. Äsja oli lõppenud piimakriis, mis oli langetanud toorpiima hinna suisa kroonini liitrist ning sõna otses mõttes laostanud tuhandeid põllumehi. Kuid nagu igal kevadel, tuli ka tollel aastal põllule minna ning kütust ja seemet osta. Ilma rahata seda aga ei tee. Tolleaegne Põlvamaa Talunike Liidu juht Allan Nutov meenutas, et kuigi laenuraha oli põllumeestel hädasti tarvis, vaatasid pangad põllumehi kui seltskonda, kelle eest tuleb raha võimalikult kaugemale peita. Ja nii ei jäänudki muud üle kui luua oma ühistegeline rahaasutus ? hoiulaenuühistu.

Sisuliselt tuli alustada nullist, sest kuigi Eestis tegutses toona üle kümne hoiulaenuühistu, polnud otsest eeskuju kusagilt võtta. Olid ju senised hoiulaenuühistud loodud möödnud kümnendi algul arveldamaks laialisaadteud majandite osakutega. Siiski sai põlvakate hoiulaenuühistu jalad alla ning praeguseks on ühistuga liitunud üle 300 inimese, kes on hoiustanud sinna kaks miljonit krooni. Sealjuures on hoiuseintress seitse protsenti aastas ning sarnaselt pankadele on kümnekonnal Eesti hoiulaenuühistul oma hoiuste tagamise fond.

Teisalt on sellele rahale väga suur nõudlus, sest kesisemate sissetulekutega maainimestel on jätkuvalt pangast raske raha saada ja ega pangad viitsi jännata mõnetuhande krooniste laenudega. Küll viitsib seda te-ha ühistu ja tulemus on, et lae-nusoove on poole miljoni ulatuses rohkem kui ühistul raha.

Kuigi enamik rahandustegelasi ilmselt muigab üleolevalt hoiulaenuühistutest rääkides, ei saa vähemalt maal nendest üle ega ümber. Ja ärme unustame, et enne teist ilmasõda kuulus 52 protsenti Eesti pangandusturust ühistulistele pankadele.

Autor: Sander Silm