Tooraine tuul, valmistoodang elekter ? kasulik kaup

Kui taskud on tuult täis ? See kujundlik väljendus on seks puhuks, kui raha otsas. Ent elektrituulikute püstitamine võib investorite taskud hoopiski rahast pungi puhuda.

Äripäev peab ELi abiraha kulutamist tuuleparkidele heaks investeeringuks, mis vähendab veidigi põlevkivi ahjuajamist ja Eesti Energia (EE) monopoolset seisundit.

Olgem realistid: tuuleenergia, ehkki perspektiivseim, üksi ei kata Eesti energiavajadust kunagi. Muud rohelise energia liigid, nagu päikese- ja hüdroenergia, on Eestis kasina bilansiga. Nendel põhjustel ei sure saastav põlevkivienergeetika niipea välja. Kuid tuule osatähtsuse kasv kuni viie protsendini Eesti energiabilansist, nagu näeb ette ELi nõue aastaks 2010, on siiski märkimisväärne ?roheline? edasiminek. Selle energiakogusega saaks valgustada ja ära kütta ca 60 000 leibkonda.

Tuuleelektriga kaasneb muidki plusse: Eesti teenib oma süsihappegaasi emissioonikvoodi müümisest teistele riikidele, seega saame reaalset raha vastutasuks saastamise vähendamise eest.

Vastuargument elektrituulikute püstitamisele on esmane suur investeerimisvajadus, umbes 16 miljonit krooni võimsuse ühe megavati kohta. See muudab toodetud tuuleenergia suhteliselt kalliks; aga see on hetkel kallis, sest saastetasude tõusuga olukord kindlasti muutub. Teisisõnu viib esialgne suur investeeringuvajadus tuulikute tasuvusaja pikaks.

Kuid osa investeeringuraha on võimalik saada ELi abifondidest, samuti kokku hoitud saastekvootide müügist. Energeetika kui infrastruktuuri valdkonna tasuvusaeg ei saagi väga lühike olla.

Tuuleelektri kallidus numbriliselt seisneb selles, et praegu on EE kohustatud toodetud tuuleenergiat oma võrku ostma 76 sendiga kWh, mis on tunduvalt rohkem kui Narva elektrijaamades toodetu eest. Seetõttu pole EE eriti entusiastlik, lihtsam on võtta Narvast suurtes kogustes ja odavamalt. Ent võrreldes elektrienergia põhitariifiga kroon ja viis senti on siingi ruumi, mistõttu EE teenib küll vähem, kuid siiski teenib, pealegi tariifid tarbijale tõusevad ? ilmselt juba järgmisel aastal.

Tuulikute püstitajate arvates makstakse neile toodetud elektri eest hoopiski vähe, kuna Euroopas võib saada tublisti üle krooni kilovatt-tunni eest. Makstavad hinnad, kõrged või madalad, tulenevad meie elektrituru seadusest, mida osapooled on sunnitud siiski aktsepteerima.

Tuuleenergia edendamise kitsaskoht on veel võrguühenduse vähene läbilaskevõime või puudumine kohtades, kuhu energiatuulikuid püstitatakse ? tavaliselt on need üksildased paigad. Tuulik võib küll toota, aga elektrit purki ei pane, tarvis on head võrguühendust.

Võib-olla on lahendus võrguühenduse tagamine tuuliku püstitaja poolt või EE tükeldamine tootjaks ja jaotajaks ? viimasel oleks huvi võimalikult palju elektrit vahendada ja võrke rajada.

Elektrituulikutega võib kaasneda ka vibratsioon ja vihin, kuid teisest küljest pakub üks töötav tuulepark suursugust vaadet ja võib kujuneda paikkonna turismimagnetiks.

Vaevalt et kõik senised ja tulevased tuulikuehitajad mõtlevad läbi ja lõhki ?roheliselt?, sest peamine on ikka palju õhu pealt teenida. Kuid ELi nõuete ja meie oma seaduste najal on nad asunud de facto ?roheliselt? tegutsema, ja see on väärt.

Autor: ÄP