Barroso uuel komisjonil on oht liialt politiseeruda

Uus Euroopa Komisjon on ametisse määratud. Millised peaksid olema selle esimesed eesmärgid? Algselt loodi komisjon tehnokraatliku ametiasutusena, mis on täht-tähelt nii siseriiklikust kui ka riigi-ülesest kontrollist sõltumatu. Komisjon toimibki kõige paremini sellise rolli juurde jäädes. Mõelgem suurepärasele tööle konkurentsipoliitika valdkonnas: kartellide lõpetamine ja riigitoetuste peatamine, isegi kui need esinevad varjatud kujul, näiteks ettevõtete laenude garanteerimisena riigi poolt.

Komisjoni liikmed peaksid keskenduma pigem ELi kui oma päritoluriigi huvidele. Mario Monti, edukas konkurentsivolinik, oli juhtumisi itaallane, kuid keegi ei süüdistanud teda kunagi ?Itaalia asja? ajamises. Tema võitlus riigitoetuste vastu oli Itaalia tavalise tegutsemistavaga tegelikult konfliktis.

Eelmise presidendi Romano Prodi juhitud komisjoni uuendamine oli väga kasulik. Prodi komisjon otsustas volinikud ?lahinguväljale? saata: nende kontorid ei asunud enam presidendi kõrval, vaid ametite juures, mille töö eest nad vastutavad. See sundis volinikke oma tööle kontsentreeruma ja kõikvõimsatel peadirektoritel ja nende ametnikkonnal silma peal hoidma. Suure poliitika tegemiseks nappis aega.

Uus komisjon, mille on ametisse nimetanud Portugali endine peaminister Durao Bar-roso, võib aga uuesti bürokraatiavõrku sattuda. Barroso otsustas volinikud tagasi presidendi kantseleisse tuua. See tähendab kontrolli vähenemist ametnikkonna üle ja suuremat stiimulit päevi pigem suuri plaane tehes mööda saata kui eesmärgiks seatud efektiivsusele kontsentreeruda.

Probleemi suurendab uue komisjoni koosseis. Komisjon koosneb 25 volinikust, igast liikmesriigist on üks volinik, samas kui varem oli suurtel riikidel komisjonis kaks volinikku. Peale selle on uute volinike hulgas kolm endist peaministrit, viis endist välisministrit ja kolm endist rahandusministrit ? kõik raskekaallased isiklike poliitiliste ambitsioonidega päritoluriigis.

Itaalias vahetas peaminister Silvio Berlusconi näiteks komisjoni kõige edukama ja efektiivsema liikme Mario Monti välja Rocco Buttiglione vastu, kes on mässitud Itaalia parteipoliitika varjatud mängudesse. Berlusconi huvi on selge: ta soovib komisjoni kedagi, kellele ta saab helistada ja paluda Itaalia huvide eest seista, olgu tegemist keelatud riikliku laenuga lennufirmale Alitalia või muu teenega.

Ei ole saladus, et Monti ärritas Prantsusmaad ja Saksamaad. Tema viimane otsus oli France Telecomi sundimine Prantsuse valitsuse poolt ELi riigitoetuste reegleid rikkudes antud laenu intresse tagasi maksma. Saksamaa ei ole kunagi tegelikult aktsepteerinud Monti otsust keelata riiklike garantiide kandmist võimsa Landesbankeni bilanssi.

Saksa valitsus muretseb ka komisjoni otsuse pärast pidada küsitavaks ?Volkswageni seadust?. See seadus takistab aktsionäri, kellel on rohkem kui 20% hääleõigusega aktsiatest Volkswagenwerk GmbHs, aktsionäride koosolekul hääletada rohkem kui 20% hääleõigusega. Samuti määrab see, et oluliste otsuste vastuvõtmiseks ettevõttes on vajalik rohkem kui 80protsendiline aktsionäride häälteenamus. Volkswageni seadus peletab erainvestoreid ettevõtte aktsiate ostmisest, hoolimata kapitali vaba liikumise põhimõttest ELis.

Kui uued volinikud keskenduvad oma siseriiklikele eesmärkidele, toimib Durao Bar-roso meeskond valdkondades, kus komisjon varem hästi töötas, vähem efektiivselt. Kui komisjon muutub vähem tehnokraatlikuks ja rohkem poliitiliseks ametiorganiks, muutub nn demokraatia defitsiit järjest suuremaks probleemiks.

Autor: Alberto Alesina