Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maailm aastal 2050 ei ole paradiis
USAst saabuvad makroökonoomilised uudised näitavad ikka ja jälle, et rahvamajanduse kogutoodangu reaalkasvust 3% aastas ei piisa ameeriklaste tööhõive taseme tõstmiseks. Isegi püsiv kasv 4% ei ole küllaldane, et suurendada nende täiskasvanud ameeriklaste osakaalu, kellel on töökoht. Tööviljakuse kasvutempo, mida Clintoni ametiaja alguses hoiti kunstlikult tasemel 1,2% ja 90ndate buumi lõpus tasemel 2?2,5% aastas, tundub nüüd veelgi kõrgem olevat. Järjest raskem on seda hoida allpool 3% aastas.
Keegi ei tea, kui kaua tööviljakuse kasvutempo buum kesta võiks. Optimistid osutavad asjaolule, et IT revolutsiooni järel on stardivalmilt ootamas biotehnoloogia ning seejärel terendamas nanoteh-noloogia revolutsioon. Kui tööviljakus jätkuvalt kasvab, on avanevad väljavaated hämmastavad: 50 aasta pärast ei teeni täisajaga töötaja USAs aastas keskmiselt mitte 40 000, vaid 160 000 dollarit praeguses vääringus.
USA asub maailmamajanduse ühel poolusel ja Hiina teisel, hoolimata isegi Deng Xiaopingi sooritatud majandusimest. Hiina tööviljakus kasvab nüüd umbes 6% aastas. Kui sellist tempot suudetakse säilitada ja kui Hiina majandus muutub piisavalt integreerituks, et me saame sellest rääkida kui tervikust, on Hiina tööviljakus enne aastat 2050 võrreldav USA praeguse tööviljakusega.
Ja India? Kui viimase 15 a kasvutempo jätkub ja India jääb ühtseks, on selle tööviljakus 2050. aastaks võrreldav praeguse Hispaania omaga.
Maailm aastal 2050 ei ole paradiis. Mõnedes regioonides ei kaitse luhtunud riigivõim ikka veel omandit, ei jõusta seadusi ega julgusta kaubavahetust, ei hari oma kodanikke ega ehita füüsilist ja organisatsioonilist infrastruktuuri. Inimesed vajavad seda, et kasutada imelisi tehnoloogiaid, mida alates tööstusrevolutsioonist on loodud.
Samuti ei kao sõjad ? võitlus käib veelgi brutaalsemate ja hävitavamate relvadega. On aga põhjust loota, et sõdu saab olema vähem. 2050. aasta maailm ei ole ?lahendanud majandusprobleeme?. Majandus on selliste asjade kuningriik, millel on väärtus. Asjadel on väärtus siis, kui need on ihaldatavad ja neid on vähe.
Inimesed on väga osavad välja mõtlema, kuidas väheseid asju ihaldatavaks muuta. Meil on aga võimalus ja seega kohustus, mida ei olnud ühelgi eelmisel inimgeneratsioonil, muuta maailm aastaks 2050 kohaks, kus peaaegu kõigil on piisavalt süüa nälja vältimiseks, piisavalt riideid enda soojas hoidmiseks ja piisav peavari kuivaks jäämiseks ? pluss muidugi suurepärane interneti-ühendus. Panused inimkonna pokkerimängu selles raundis on tohutud.
Esimene samm peavõidu võitmisel on üleilmse avaliku arvamuse kujundamine, toetamaks maailma loomist ilma puudust kannatavate inimesteta. Selle eesmärgi suunas liikumine on tänapäeva rahvusvaheliste suhete proovikivi. Meil ei ole enam suurriike, mida juhivad võimukad agressiivsed ideed maailma ümbertegemisest oma tahte järgi ja ükskõik milliseid vahendeid kasutades. Praeguses maailmas on võimu peamised allikad ja kasutusviisid pehmemad, kuigi mitte nõrgemad.
© Project Syndicate
Autor: J. Bradford DeLong