Mälu hüperlingid

Öeldakse, et inimesel püsib jooksvalt meeles umbes 6-7 asja, mis kustuvad niipea, kui neid ei värskenda. Ülejäänud tuleb meelde tuletada ehk otsida seoseid, alustades veel meeles olevatest kildudest. Noh, sama moodi on informatsiooniga internetis, kus hüppame ühel aadressil asuva lingi toel uude kohta, kus märkame uut linki jne. Tänu ebatavalisele võimele aidata inimest kõige kaduva ja tundmatu jälgedele, kutsume hiirega klikkimise tugipunkte tunnustavalt hüperlinkideks.

Hüperlingi sõna mõtles välja USAs Harvardi ülikoolis kursusetööd kirjutanud sotsioloogia üliõpilane Theodor Holm Nelson eelmise sajandi kuuekümnendate keskel. Tedi probleemiks oli ajal, mil valitses trükimasin, leida viis, kuidas sõnadega töötavad inimesed saaksid hõlpsasti oma peas tekkivat, kuid sinna enam mitte mahtuvat loomingut revideerida ja täiendada, hüpates aheldamatult märksõnade ja teemade vahel. Oma plaane Tedil teoks teha ei õnnestunud. Võib-olla oli süüdi nimi ? Project Xanadu.

Hipiajastu üliõpilaste seas populaarne Xanadu pärines poeedi Samuel Coleridge?i sulest. Kõik juhtus pärast järjekordset oopiumidoosi koos klaasi või enama alkoholiga aastal 1797. Ootamatult õndsast unest ärganuna kirjutas poeet vahetu unemaise mälestuse baasil luuletuse ?Kubla Khan?, milles kirjeldab Xanadu-nimelist paika, kus õitseb igavene armastus ja õnn. Nagu mainitud, jäi Ted Nelsoni hüperlingi projekt enamjaolt unenäoks, kuid hüperlingi mainimine oli saavutus omaette.

Viimase väärtust mõistis rahaks teha Suurbritannia alam Desmond J. Sargent mõned aastad hiljem. Desmond teenis hüperlingi idee patendi vormis kirjelduse eest ühe naelsterlingi. Nimelt pidi ta leiutise õigused ?tasu eest? loovutama oma tööandjale ? Suurbritannia postiametile. Viimasest sündis telekommunikatsioonigigant British Telecom, kes avastas paari aasta eest umbes 15 000 tolmuva kaustiku hulgast nimetatud pärli. Dokumendikaustik kaenlas, jooksis BT USA kohtusse, et sealsete maailma suurimate internetiteenuse pakkujate käest sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvat kompensatsiooni ?oma? leiutise kasutamise eest välja nõuda. Paraku võrdles kohtunik BT üritust villase mammutiga, kes ei kuulu reaktiivlennukiga kujundlikustatud internetiajastusse, ja lükkas taotluse tagasi.

Sama hästi oleks võinud ameeriklastelt küsida raha inglise keele kasutamise eest. Tärkavas riigis saadi kontrolli alla ja standardiseeriti keelekasutus tänu Websteri inglise keele sõnaraamatule. Arvatavasti leiab nii mõnigi lugeja oma kodust värskema versiooni, esmalt 1838. aastal trükitud köitest ?American Dictionary of the English Language?. Sõna ?hüperlink? lisati sellesse aastal 1998.

Noah Webster oli oma elutöö ilmumise päeval 70aastane. Ilmselt mure järeltulevate põlvkondade pärast sundis rikast meest isiklikult reisima läbi kõik USA osariigid, veenmaks seaduseandjaid autoriõiguse pikendamise mõttekuses. Seni kehtis autoriõigus vaid piiratud perioodil autori eluajal. Pole raske arvata, miks väimees William W. Ellsworth esindajatekojas ja vennapoeg Daniel Webster senatis seaduse poolt hääletasid. Täna, poolteist sajandit hiljem, kasutavad loomingu suuromanikud (filmi- ja muusikatöösturid) saadud võimu miljonite kodanike käest maksu nõudmiseks, kuna viimased kipuvad loominguvara kõigile tasuta kättesaadavaks muutma ? interneti failivahetuse abil.

Omal ajal pidi iga autoriõiguse kaitse taotleja oma raamatust ühe koopia USA Kongressi raamatukokku toimetama. Osalt just seetõttu on USA Kongressi raamatukogu maailma suurim. Peale sõnaraamatute leiab raamatukogu seinal rippumas pildi Noah Websterist. Kui gravüüri tähelepanelikult uurida, leiab kunstniku nime kohalt kellegi SFBMi initsiaalid. Portreed olid toona kuum kaup, kuna värske riik vajas rahva liitmiseks suurkujusid. Erinevalt paljudest edevatest väikekodanlastest oli Webster piisavalt kuulus, kui ta palus ülikoolis professorina kunsti õpetaval naabrimehel, kelle eesnimeks oli Samuel, endast pildi teha.

Viimane oli kunstikoolitust kogunud Inglismaal, kuhu pääsesid vähesed. Ühelt reisilt pärinevad järgmised, vanematele saadetud kirjaread: ?Hea meelega edastaks kirja silmapilguga, aga paraku on meie vahel 3000 miili ja kulub vähemalt neli nädalat, enne kui teineteisest midagi kuuleme.? Inglismaal kunsti õppiv Samuel oli muuseas suur sõber poeet Samueliga, juba mainitud oopiumisõltlase Coleridge?iga.

Kuid maailm ei tunne Websteri üleaedset kunstnikuna. Süüdi ei ole siin Ühendriikide Kongress, kes keeldus loast võimaldada tal Valge Maja ringsaali riigijuhtimist tummalt tunnistavatele seintele isamaalisi pilte maalida. Põhjuseks polnud ka sõprus äsja fotograafia leiutanud prantslase Louis Jacques Mandé Daguerre?iga, tänu kellele püüdis Samuel ühena esimestest nn dagerrotüüpiaga leiba teenida. Tüli ei toonud ka läbikukkumine New Yorgi linnapea valimistel immigratsiooni ning katoliiklust (loe: näljahäda eest põgenevaid iirlasi) vastustavas parteis.

Kunstist ühendas Samueli lahti elektrirelee! Tutvudes taanlase Hans Christian Oerstedi ja inglase Michael Faraday elektrit tutvustavate töödega, meisterdas ta lugematu arvu omavahel ühendatud releesid. SFBMi initsiaalide taga on Samuel FB Morse. Teate küll ? telegraaf, morse kood jne!

Tänavu kevadel täiustati 160 aastat pea puutumatuna püsinud morse koodi uue märgiga ?@?, et raadioamatöörid saaksid meiliaad-resse saata . Oleks ju ka neil aeg teada, et Morse telegraafist on tänaseks välja kasvanud internet, kus lingilt lingile hüpates jõuab kogeda nii palju informatsiooni, et pea läheb segi ja tundub, et enam ei jõua kõigele piisavalt keskenduda, olulised asjad ununevad jmt ? tekib kognitiivne ülekoormus.