Porgand on kollane ja kõrvitsast saab spagette

Muidugi igav, sest kaua seda kapsast-kartulit-porgandit ikka suudad süüa. Suvel veel mõned marjad, natuke kodumaist tomatit ja kurki, ja ongi enam-vähem kõik, mida vesine ja külm Eestimaa on harjunud omaks pidama.

Asja lähemalt uurides selgub siiski, et juurikatüdimus on ravitav ka kodumaiste vahenditega: tavalisel kodusel porgandil, kapsal ja kõrvitsal on palju huvitavaid sugulasi, kes meie kliimaga hakkama saavad. Katsetamishimulised aednikud suudavad kasvama saada ka eksootilise okra, apteegitilli ja arbuusi.

Nõmme turul on müüja Leili, kellel on tihtipeale midagi uut, teistsugust ja erilist müügiks kaasa võetud. Leili ja tema pere kasvatavad juurikaid nii Väätsal kui ka Kohila külje all. Varasuvel ilmus tema letile kõigepealt omakasvatatud Hiina kapsas. Aga see on ju suhteliselt tavaline köögivili. Kodumaine brokkoli oli juba märksa huvitavam. Esiteks ei teadnud ma üldse, et seda ka meie maal kasvatada saab ja teiseks maitses see sootuks paremini kui talvine poebrokkoli, oli palju õrnem ja värskema maitsega. Müüjaga vesteldes selgub peagi, et brokkoli andvat pealegi veel mitu saaki: kui esimesed õisikud on ära lõigatud, hakkab taim külgharusid ajama ja kasvatab uued.

Järgmisel korral leidsin mingid kaalikataolised kerad, mis tegelikult hoopis kapsad olla ? nuikapsad. Esimestest nuikapsastest ei jõudnud ma midagi teha, niisama paljalt sõime need kerge pähklimaiguga mahlakas-magusad juurikad ära. Järgmised jõudsid wok-rooga ja minust sai truu nuikapsa austaja. Uurisin Leililt, kuidas eestlastele nuikapsas meeldib. ?Sageli inimesed ei teagi, misasi see üldse on,? kurtis Leili. ?Üks ema ostab lastele nuikapsast kommi asemel, on magus ja tervisele kasulik kah.? Kauaks see hõrgutis tema letile ei jää, sest nuikapsaaeg on väga üürike, peenralt tuleb see võtta noorena, muidu on oht, et ära puitub.

Augustikuu uudiseks toob Leili turule kollased porgandid. Kuigi kollane porgand on märksa õrnem ja mahlakam kui punane, on sellega ka keerulisem majandada kui punasega. Kollane kuivab märksa kiiremini ? letti saab panna ainult ühe päeva koguse, muidu närtsib ära. Samas on kollased märksa mahlakamad kui punased, pealegi sisaldavad nad hoopis rohkem C-vitamiini.

Leili kurdab, et üldiselt on inimesed on köögivilja osas võhikud. ?Näiteks tavaline salatisibul, kus rohelise laugu küljes ka valge osa on. Tulevad juba korralikus keskeas naised, kellel elu jooksul peaks olema kööki asja küll olnud, ja küsivad, kas see valge osa kah süüa sünnib,? on Leili nördinud. Seepärast ei kasvata ta enam ka bakla?aane. Tumedavärviline võõramaine vili on eestlasele võõras, seda ei osata kuidagi söömiskõlbulikuks teha. Kes tunneb, see oskab bakla?aani küsida, aga enamus ei tunne. Kes küsib, see imestab, miks ei osteta, see ju nii maitsev vili, räägib Leili. Poes on need lillakad suured viljad tihtipeale aubergiini nime all. Põhimõtteliselt on ükskõik, kas laenata nimi venelastelt või prantslastelt.

Suvekõrvitsad ehk zuccini?d pole eestlastele enam võõrad, vähem menukateks osutuvad turul ainult rõõmsama värviga viljad. Tavalised helebee?id lähevad hästi kaubaks. Maitsevahet ei ole, kinnitab Leili. Küll aga ostetakse erivärvilisi kõrvitsavilju puhtast värvirõõmust ? tavaline ühepajatoitki maitseb seda parem, mida värvilisem see on.

Ühest kõrvitsate sugulasest peab veel eraldi rääkima ? spagetikõrvitsast. Ei turumüüjad ega paar tuttavat kokka, kellelt selle kohta lähemalt uurisin, polnud sellisest kuulnudki. Ainult üks mu kunagine kolleeg on paar aastat rääkinud täiesti erilisest ja hurmavast kõrvitsalisest, mille sisu ahjus küpsetades või potis keetes spagetitaoliseks muutub ja mida tavaliste jahuspagettide sarnaselt kas praelisandiks või salatisegamiseks kasutada saab. Olla imemaitsev ja muutunud kogu perekonna lemmikuks, nii et peenral hoitakse hoolega pilk peal, millal järgmine potti panemiseks piisavalt suureks on kasvanud. Leidsin kevadel seemnepaki, kus kõrvitsa kollane sisu tõepoolest spagetisarnane on, ja külvasin seemned oma püsilillepeenrale. Praeguseks on esimesed kaunid kollased õied küljes. Mis edasi saab, näeb hiljem.

Apteegitill, spargliuba, patisson, füüsal, arbuus, melon, arti?okk, spinatoblikas, lehtpeet, basiilik, salatsigur ? see on vaid väike loetelu meil viimasel kevadel müügil olnud aedviljaseemnetest. On müügil, järelikult keegi ostab, järelikult kasvab meil küll. Ise olen proovinud kasvatada arti?okki ? see üritus kukkus täielikult läbi, sügiseks olid minu taimed vaevalt mullast välja tulnud. Aga spinatoblikas ärkab kevadel vara ja annab kiiret täiendust üksluiseks muutunud menüüle. Ja basiilik edeneb Lõuna-Eestis ema hoole all erakordselt hästi. Iga sügis teen suurel hulgal kodust pestot sellest, mida suve jooksul ära pole jõudnud süüa. Üks basiiliku sort on lillakaspunase lehevärviga, see kaunistaks igat lillepeenartki, juurviljaaiast rääkimata.

Võõrapäraste, kuid siiski eestimaiste köögiviljade kasutamise kohta küsisin nõu Rapla kandis asuva Nõmme kõrtsi peakokalt Meelis Vuksilt. Linnarestoranides on nagunii harjutud võõraste viljadega tembutama, aga mida pakub maakõrtsi kokk?

?Kõige rohkem olen kasutanud suvekõrvitsaid, need on eriti mõnusad täidetult ja ahjus küpsetatult. Uuristan sisu välja, hakin peeneks, teen sellest koos kana, kala või juustuga mõnusa täidise, mille koos maitseainetega tagasi kõrvitsa sisse panen, siis natukeseks ahju ja ongi valmis. Või grillin liha või kala juurde suvekõrvitsa viile, neid võib ka paneerida ja pannil praadida.?

Bakla?aanist soovitab Meelis näiteks juustutäidisega rulle teha, umbes selliseid, mida tavaliselt singiviiluga tehakse: lõigata bakla?aanist poole sentimeetri paksused viilud, hoida neid natuke aega soolvees, et viilud tahedamaks tõmbuksid ja maitsestuksid, siis viilud kergelt läbi praadida ja nende sisse siis suviste ürtidega maitsestatud juustu-majoneesitäidis keerata.

Spagetikõrvitsast on Meelis küll kuulnud, aga enda kööki pole seda sattunud. Nii ei jäägi mul muud, kui loota ainult iseenese suurele tarkusele, kui esimene kevadel istutatud kõrvits küpseks ehk spagetiealiseks saab.