Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rändavad meistrid

Urmas Vaino 27. august 2004, 00:00

Teistega on lood risti vastupidised. Need on inimesed, kellega kohtumine tähendab alati olulisi vestlusi, uusi teadmisi ja erilisi mõtteleide. Juhan Kilumets on just see viimane. Kuula ja salvesta ning pane tähele, et suu inetult lahti ei jääks.

Tegelikult ei ole sugugi lihtne öelda, kes Juhan Kilumets on. Arvukate rollide hulgas on peale isiklike ehk kaks olulisemat ? ajaloolase ja firma Rändmeister juhataja oma. Need kakski on omavahel nii tihedalt seotud, et ilmselt ainult Juhan ise, sügaval oma sisemuses, suudab vahet teha, kellena ta parasjagu esineb. Ametlikest rollidest kannab ta veel ka ametniku oma, olles muinsuskaitse nõukogu juures tegutseva ekspertnõukogu liige. Kuna inimese seadmine mõttetute valikute ette on lihtsalt tobe, siis jäi tähtsaima rolli selgitamine tegemata. Pärast paari kohtumist poleks seda olnudki vaja teha, sest suuri kahtlusi olla ei saa. Juhan Kilumets oleks valinud ilmselt ajaloolase rolli.

?Me ei ole ehitajad,? on Kilumets oma firmast rääkides kindel. ?Ja ma loodan, et meeste lapsed ka teavad, et nende isad ei ole ehitajad, kui koolis küsitakse,? mõtiskleb Juhan ja on juba hetke pärast täiesti veendunud, et kõik on nii, nagu ta arvab. Sest Rändmeistris töötavate meestega seob teda juba pikka aega kestnud koostöö ning igas tööjutus nimetab ta mehi firma peamiseks väärtuseks. ?Meie tööstiil on selline, et mina alguses laua taga ja objektil ja siis hiljem nemad,? kirjeldab Kilumets, kuidas uue objektiga alustatakse. Pärast seda, kui ajaloolasest firmajuht on asjad läbi mõelnud, uurinud ja aru saanud, teeb ta meestele sissejuhatuseks väikese loengu sellest paigast, kus töid alustatakse. Kui aastate eest tuli Juhanil ise osutada igale peenemalegi nüansile ja detailile, siis tänaseks on lood vahel ka teistpidi. ?Mehed ise tulevad ja näitavad, et vaata, kas seda nägid??

?Me ei ole restaureerijad ka, kui vähegi võimalik, oleme konserveerijad.? Juhani hääl on nii kindel, et need sõnad edasikaebamisele ei kuulu. Restaureerimine on sageli millelegi juurde ehitamine. Vähesest allesjäänust lõpuni ehitamine nii, et hiljem päris täpselt aru ei saa, mis on vana ja originaalne, mis aga hilisemate, ambitsioonikate ehitajate kätetöö.

?Rakvere linnus ja Narva kindlus on just sellised. Ajaloolase jaoks ei ole seal suurt midagi alles,? vangutab Juhan Kilumets pead, ometi möönab samas, et mõistab, miks ühe ja teise paiga haldajad sellest valest tegelikkusest valjul häälel rääkida ei taha. ?Mina teen vahet, kus lõpeb vana ja algab uus, aga külastaja sellest aru ei saa.?

Ehitusturul on jätkuvalt pöörane aeg ja korralikke ehitajaid otsitakse tikutulega. Nii on Rändmeistri telefonil helistanud tulevane lasteaiaomanik ja pakkunud, et kohe oleks vaja ehitama asuda. Helistaja oli teinud põhjaliku eeltöö: ?Ta ütles: lasteaia ehitusplatsilt paistavad kloostri varemed. Seal saaks rahulikult nokitseda.?

Vaikust ja rahu peab Juhan Kilumets töötegemisel kalliks. Küllap Rändmeistri meistrid ka, sest sageli on objektid paigus, kuhu lihtne uudistaja ei satu. Või siis nii kõrgel, et sinna keegi mööda puittellingut vabatahtlikult ronima ei ole nõus.

?Mulle meeldivad kalmistud. Täielik vaikus ja rahu. Ja milline hääbumise ilu!? kiidab Juhan parimateks neid vaikseid kohti, mida Hollywoodi sariõudukate tootjad oleks ilmselt saba ja sarvedega valmis üles ostma, et neid siis valgel linal rahva hirmutamiseks saaks näidata.

Üks selline paik, kus Rändmeister parasjagu ka töötab, asub Karja külas Saaremaal. Selle sama kuulsa Karja kiriku lähedal, millest Juhan Kilumets räägib alati erilise noodiga hääles. See kirik kuulus ka tema õpetaja Villem Raami meelisobjektide hulka. Kui ajaloolaste puhul on üldse paslik erilisi kohti välja tuua ja neid seejärel kuidagi lemmikuks pidada. Karja kirikust poole kilomeetri kaugusel läänes asub vana kalmistu, mis vastab kirjeldatud meeleoludele sajaprotsendiliselt. Vanal kiviaial magab paarisentimeetrine sügavroheline samblavaip, mis annab paigale eriliselt väärika ilme. Kalmistu puuväravast on sisenenud rohkem inimesi, kui sealt välja tulnud. Värav on statistikaga kursis, miks muidu ta nii raskelt avaneb. Kalmistu keskel on kolm varemetes hoonet, matusekabelid, mille juures Rändmeister konserveerimistöid teeb.

?Meie töö põhimõte on väga lihtne. Võimalikult vähe ära ja võimalikult vähe juurde. Rändmeistri ülesandeks on fikseerida see seis, kuhu hoone on jõudnud. Jätta ta looduse koostisosaks, hoolitsedes, et edasine lagunemine oleks võimalikult aeglane.? Selline võiks olla vabalt nii Rändmeistri tegevuse lipukiri, konverentsil esitatav tegevusstrateegia või sõpradele pidulauas antud seletus. Karja kalmistu vanade kabelite jaoks tähendab see, et uusi katuseid neil loota ei ole.

Rändmeister puhastab kabelid seestpoolt taimedest ja pikib müürist aja jooksul välja uhutud segu asemele väikesed kivikillud. ?Müüridele jätame taimed alles, nemad kahju ei tee, pigem kasu,? räägib Juhan Karja vana kalmistu väljanägemisest pärast Rändmeistri lahkumist.

?Kui me alustame tööd mõnes kirikus, siis ma esimese asjana lähen ja istun seal tunde. Võimalikult vaikselt. Kuulan ja vaatan ja püüan mõista, miks see hoone on sellisena ehitatud. Ja kes teda ehitasid. Ja alles siis, kui ma millestki olen arusaanud, saab alustada.? Vaikust ei saa vist Juhani jaoks kunagi liiga palju.

Ilu, küpsust ja lõplikku selgust kummardavas Eestis on Juhan Kilumetsal ja Rändmeistri meistritel tulnud alla neelata nii mõnigi mõru pill. Kas või oma tegutsemispõhimõtte pärast.

Kilumets arvab, et kirikusein ei pea olema lumivalge. Selliseid valgeid kirikuid on igal pool. Hoonet vaadates ei näe enam sajanditetagust aega, vaid aasta tagasi värvitud valget seina. Nii ongi ta pidanud seletama, et pisut laiguline sein ei ole mitte kole, vaid ainuvõimalik, kui tahetakse ajalugu näidata. Aga nelja-viie värvikihi taha jäävad seinamaalingud?

?Sinna võiksid nad jääda, sest iga see pealmine värvikiht on ju samuti ajalugu ja väärib sellisena alles hoidmist,? arvab Juhan, kinnitab ometi samas, et kindlasti tuleb ette olukordi, mis nõuavad teist lahendust. Vanade ehitusmeistrite ehitusvead võiksid samuti jääda puutumata. Kui midagi muuta, siis ainult niipalju, et see viga hoonele tervikuna rohkem kahju ei saaks teha.

?Aga koguduse värskelt valitud, pöörase tegutsemisisuga juht ei saa sellest aru. Tema tahaks kõik üle värvida ja ?korda? teha,? ütleb Juhan ja lisab rahulikult, et püüab selliseid ühepäevaliblikaid vältida ja pikkadesse arutlustesse ei lasku. Vahel venivad vaidlused siiski pikemaks. Nii näiteks arvas Juhan ?Võimalikult-vähe-ära? Kilumets, et Vastseliina linnusehoovile oleks puud pidanud jääma.

Ometi nähti asja teisiti ja pärast keskkonnaametniku luba ulgus saag mitu päeva puulangetamisvalus linnusehoovis. Nüüd on linnus paljas nagu poisikese põlv ja varemeis seisev torn kurvalt alasti. ?Need puud andsid sellele linnusele elu. Inimese ehitatud linnusetorn oli muutunud osakeseks loodusest ning seeläbi muutunud täiesti ainulaadseks,? arvab Juhan siiani. Ometi käivad tööd edasi.

Juhan Kilumets on kindel, et kõik vanad majad on ilusad. ?Nende ilu on peidus nende vanuses, selles väärikuses, mille maja omandab, elades nii pika aja.? Tänast ehitamist ja arhitektuuri ei tüki Juhan hindama, jätab selle raske töö aja teha. Täpselt niisamuti jääb ka tema enda ja Rändmeistri töö aja hinnata ja kiita.

?Kui võimalik, püüame teha oma töid nii, et pärast meie lahkumist polekski aru saada, et siin midagi tehtud on. Meie töö tulemus peab olema mõistetav ajas,? ütleb ajaloolasest firmajuht lihtsalt ning mina ootan pisikestki uhkust ja paatost sinna otsa. Aga seda ei tule.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing