Sport - me rõõm ja pettumus

Ateenas läheb teine nädal. Iga päev toob juurde uusi õnnelikke, kelle näkkamine vallandab dollarite või eurode, jüaanide või jeenide valingu. Aga kas mäletate, et kunagi oli aeg, kui võistlussportlased liigitati elukutselisteks ja asjaarmastajateks. Esimestele maksti eduka soorituse eest raha. Teistele, ja enamikule, jagati võidu korral diplomeid, medaleid või karikaid, aga mitte pangat?ekke.

Pikka aega käis ?puhaste sportlaste? mäng. Olümpiavõistlustelt tõrjuti kõik profid ja need, kelle puhul oli kahtlust, et nad rüvetavad mammonateenimisega üllast üritust. Hulk maailma tippe ei pääsenud oma võimeid teistega võrdlema ja mitmel korral tühistati vääritult käitunute rekordeid ning nõuti kaela riputatud olümpiamedaleid tagasi. XX sajandi paljude lapsikuste hulgas oli see üks pentsikumaid.

Spordil on kaks selget funktsiooni. Võistlus lahutab pealtvaatajate meelt, võidud toniseerivad masse ja tõstavad maa mainet. Ei meelelahutust ega riigi prestii?i saa lahutada ärist ega rahast. Tahes-tahtmata tuli pimesikumäng lõpetada ja tänapäeval ei tee keegi enam teist nägu, kui kuuleb, missugused pöörased rahad liiguvad spordimaailmas ning mida valgub sportlase tasku. Kõik võistlused, k.a olümpiamängud, on kõikidele avatud ja asjaarmastajatel pole suurvõistlustele enam asja. Sportlasel on mõistagi hind. Nõnda näitab tunnustatud kvaliteeti luksuse tase autos, millega atleet sõidab; tubade arv majas, mida ta ehitab; tema sponsorlepingud, reklaamitulud, pangaarved. Loomulikult mitte kõik, aga parimad töötavad ennast X aastaga multimiljonäriks.

Ateenas jagatakse kolmsada kuldmedalit. Kui Eesti kodanikul õnnestub soorituste sooritus 14. ja 29. augusti vahel, saab ta kõigele muule lisaks meilt, kaasmaalastelt, Eesti Olümpiakomitee vahendusel üks miljon kakssada tuhat krooni ja Eesti valitsuse vahendusel kuussada tuhat krooni.

Kultuurkapitali põhikiri jagab kultuuriga tegelejad kaheksasse lahtrisse. Seitsmes (kirjandus, kujutav kunst, muusika, arhitektuur jne) viljeletakse vaimu, ühes (kehakultuur) keha. Meil on mitmeid edukaid ning jõukaid muusikuid ja arhitekte, meil teenivad mõned osavad kunstnikud ja vahest üksikud kirjanikudki rohkem, kui vajatakse ots otsaga kokkutulekuks. Ja ega riikki ole vaimukultuuri vastu kitsi olnud. Suuremaid-väiksemaid aasta- või elutööpreemiaid tuleb mitmest allikast. Nagu rammumees, nii saab ka sulejünger taotleda stipendiume, grante, projektitoetusi lähemalt ning kaugemalt.

Siin sarnasused lõpevad. Mitte ühelegi kirjanikule, kunstnikule või heliloojale ei ole Eesti riik lubanud ega andnud mitte ühegi nende opus Herculeum?i ehk tipptasemel raamatu, maali või sümfoonia eest ligilähedaseidki hiigelsummasid, mis on reserveeritud olümpiamängude kuld-, hõbe- ja pronksmedali võitjatele. Nagu ei ole vaimuannete arendajatele ette nähtud vanaduspõlve veetmiseks eripensioni, mida kavatsetakse maksta neile, kes on osanud või oskavad tulevikus oma keha nii välja timmida, et ühel üleval hetkel osutuvad omasuguste hulgas kõige edukamaks.

Kas tunnen kadedust? Tillukest küllap ikka. Tegemist on vana vastuoluga mens versus corpus. Ühel pool vaimu piitsutajad, teisel pool keha kurnajad ja nende vahel raha annus-tajad. Sport on eneseteostus ja äritegevus. Aga eks kirjutata raamatuid, maalita maale ja komponeerita sümfooniaid nendelsamadel ajenditel: sisemine sundus, vajadus tunnustuse järele ning lootus, et meeliseriala elatab ja, kui näkkab, teeb rikkaks.

Igatahes on Eesti Vabariik muutnud keha kultiveerimise vaimu kultiveerimisest märgatavalt tulusamaks ettevõtmiseks. Nendest rahavoogudest, mis langevad keskpärase profisportlase osaks, ei näe keskpärane kirjanik undki. Tippe ärme võrdle.

Ma ei tea, kui palju tunde, kindlasti kümneid, olen juba kulutanud olümpiamängude vahtimisele. Kas see on raisatud aeg? Võib-olla tulnuks midagi targemat, kasulikumat, arendavamat teha? Ei, ei. Gigantide - kõrgprofessionaalide heitlus kütkestab. Andku vaid mängude peapatroon Zeus ja õnnejagaja Tyche alias For-tuna ka meile, eestlastele, võimalusi võidust joobuda.

Ja ikka - sport on kahe teraga mõõk. Kaif ja pettumus käivad käsikäes. Näha päevast päeva, kuidas need ja need meie väljavalitud ning kinnimakstud läbi põruvad, ja kuulata selle kõrvale palgaliste asjatoimetajate seletusi, et hännas tilpnemist ning küündimatust Olümpiale lähetatute enamiku puhul loomulikuks peetakse, mõjub paraku tüssamisena.

Autor: Enn Soosaar