Pühapäev 22. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Veinimeistri muhe maailm

Ahto Vahter 27. august 2004, 00:00

Kasuks tuleb muidugi ka muretu meel ja rõõmsameelne ellusuhtumine, sest räägitakse, et vingus veinitegija märjuke tulevat hapuvõitu lake.

Mühab kuivanud oksakubudest tehtud võimas lõke ja maha on istutud Guido Järve (76) maakodu lehtlas. Veinikeldris on meister juba ära käinud ja lasknud pudelisse jutukõrvaseks neli aastat seisnud mustsõstraveini, millele on lisatud ka pisut punaseid sõstraid. Vein on jahe, täiesti selge ja hämmastavalt maitsev. Lööb nii mõnelegi poeveinile silmad kõvasti ette.

?Oma esimese veini tegin aastal, kui oli see suur torm. See pidi olema siis 1967,? räägib veinimeister. ?Aga selline esimene tõeliselt hea vein, mis endalegi meelde on jäänud, õnnestus mul alles aastal 1972. Seda veini ma mäletan küll, äi veel õpetas ja oli abiks. See oli hästi karge ja puhas õunavein. Hea mälestus on ka ühest valgesõstraveinist, mis sai tehtud nii 16 aastat tagasi talongisuhkruga.?

Küsimuse peale, mis on ta lemmiksordiks, vastab Järve, et tema arvates on kõige parem vein mustsõstravein. ?Muidugi võib segu ka olla, et punast sõstart natuke hulgas. Samuti saab äärmiselt maitsva veini valgesõstrast. Sellest tehtud koduvein jääb täiesti klaar, värvi pole üldse.?

Kõige omapärasemaks sordiks tunnistab veinimeister aga pihlaka. ?Pihlakamarjaveiniga on palju vaeva. Juba marjakorjamine on paras ettevõtmine ja vein käib väga kaua, aga samas on hea pihlakavein äärmiselt omapärase maitsega,? pajatab Järve. ?Pihlakas on üldse inimsõbralik puu. Näiteks pihlakast meisterdatud kirvevars tundub käes palju soojem kui mõnest teisest puust tehtud.?

Põhilised oskused on Järve omandanud tootmise käigus ehk neljakümne veiniaasta jooksul. Kusjuures nii mõnigi vein on katsetamisel untsu läinud. ?Muidugi olen igasuguseid teemat käsitlevaid raamatuid lugenud, aga põhialuse pani selle ala teadmistele ikka mu äi ja kõige paremad nõuanded on samuti temalt pärit,? räägib veinimeister Järve. ?Ta tegi veinist konjakit ka, mis oli tolle aja kolmetärnisest kõvasti parem.?

Käime vahepeal vaatamas maakodu veinikeldrit, mis avaldab oma kogukate pudelite reaga vägevat muljet. See on tõeline veinikelder, kus pudeliridade vahel paistavad kummalise kujuga aparaadid, voolikud ja muu veininõidumiskraam. Vahe on ainult sellest, et veinipudelid on tavalistest nii kakskümmend korda suuremad.

?Mul õnnestus kunagi sügaval Vene valitsuse ajal osta neid kahekümneliitriseid apteegipudeleid. Ostsin neid täpselt kakskümmend tükki, mõned on muidugi aja jooksul katki ka läinud,? seletab meister ja laseb veinil läbi vooliku mulksudes pudelisse voolata.

?Ma lasen veini ikka poest ostetud veinipudelitesse, mis mulle toodud. Mõned tuttavad on õnge ka läinud. Üks just käis siin nädal tagasi ja arvas, et ongi Torero vein, mida ma pakun,? muheleb Järve.

Lehtla rohelisse hämarusse tagasi jõudes rõhutab ta, et koduveini valmistamise juures on kõige olulisem puhtus ja looduslikud koostisosad. ?Peab puhtalt tegema, see on see põhialus asja juures, et vale käärimine sisse ei läheks,? rõhutab Järve. ?Mina ei kasuta kunagi seda poes müüdavat veinipärmi, vaid ainult looduslikku. Paned alguses vähemas koguses juuretise käärima ja pärast valad siis ülejäänu juurde. Kõige parem on kääritada augustis ja septembris. Siis on looduslikke pärmiseeni kõige rohkem. Marju pesta ei tasu, sest pestes uhud pärmiseened ära. Marjad tuleb lihtsalt puhtalt korjata ja puhtalt peenestada.?

Kõik marjad ja puuviljad saab meister oma aiast. Kasvab seal pea kõike, muu hulgas ka viinamarju.

?Jah, veini ma teen ainult oma aia saadustest,? kinnitab Järve. ?Ühel aastal sai siit isegi nii nelikümmend kobarat viinamarju, aga need ma tegin need toorhoidiseks, veini pole neist teha proovinud.?

Rüüpame vahepeal imehead mustsõstraveini ja jätkame vestlust. ?Kui on puurkaevuvesi nagu mul siin, siis pole seda vaja keeta. Mida looduslikumad kõik komponendid, seda parem tuleb maitse. Kui kõik eeltööd tehtud, siis pole muud, kui aga mulks peale ja las ta seal rahulikult käib. Mulle klaasist mulksujad ei meeldi, need lähevad väga kergelt katki. Mina kasutan ikka kummivoolikut. Kummikorgist voolik läbi ja kork peale ning ots mulksupudelisse. Muidugi peavad ühendused tihedad olema, et hapnik ligi ei pääseks.?

Möödunud aastal tegi veinimeister oma sõnul sada liitrit veini, mis ongi tavaline keskmine. Mõnel aastal vähem, mõnel rohkem.

Käinud vahepeal taas veinikeldri vahet, jõuame koduveini hoidmise teemani. Järve sõnul arvavad paljud, et kaua ei tasu hoida ja seda parkainete kogunemise pärast. Õunaveini puhul ongi aasta piiriks, sest paremaks see ei lähe ja parkained kogunevad tõepoolest.

?Aga marjavein muutub küll aja jooksul paremaks,? kinnitab Järve. ?Nende puhul ongi põhiline just see, et tuleb lasta laagerduda. Kui vein juba maha on käinud, siis tuleks lasta seista vähemalt nii kaks kuni kolm aastat. Ma olen katsunud hoida mõningaid veine ka päris kaua, aga sõbrad joovad ikka lõpuks ära. Kõige kauem on mul vein seisnud kümme aastat ja ma võin kinnitada, et tulemus oli tõeliselt nauditav. See vein, mida praegu joome, on seisnud ligikaudu neli aastat.?

Veine hoiab ta keldris, sest seal on ühtlane temperatuur ja seal säilib ning laagerdub vein kõige paremini. ?Soojemas kohas laagerduks ju ka, aga siis jääb juurde kergelt liisunud kõrvalmaitse. Sellise hästi karge maitse saab just keldris hoides,? arvab meister.

Küsimuse peale, kas koduvein on sõpru juurde ka toonud, muheleb veinimeister kavalalt ja teatab, et ei tea, kas just veini pärast, aga sõpradest tal tõepoolest puudust küll ei olevat. Tema arvates on koduveini tegijad üldse üldjuhul rahulikud ja rõõmsameelsed inimesed, kellel seetõttu ka sõpru jagub.

Koduveini järel- ja kaasnähtude kohta leiab Järve elutargalt: ?Ega seda palju võtta või nagu igat teistki asja. Kui ennast maani täis juua, siis on muidugi hommikul paha. Jood sa siis kolmsada krooni maksvat viinamarjaveini või koduveini. Kui aga mõistlikult ja rahumeeli tarvitada, siis on minu arvates igati tervislik asi.?

?See juhtus talvel nii paar aastat tagasi. Panin sügisel suure veinipudeli tuppa tabureti peale käärima ja vahepeal siin päris tükk aega ei käinud. Oli külm talv, nii 20 kraadi kohati isegi. Sõidan siis üle pika aja kohale, teen ukse lahti ja vaatan, et veinipudel kõigub kahele poole ning väriseb kummaliselt. Ma polnud purjus ega midagi. Panen siis ukse kinni ja keeran ringi ? jälle kõigub nagu mingi kummitus. Lähen ligi ja näen, et pudelit polegi. Klaas kõik kildudeks maas ja vein seisab nagu sült püsti ning väriseb. Eks oli pudeli lõhki löönud. Ma panin küll kiirelt selle süldi ämbritesse ja sulatasin üles, aga sellest enam asja saanud, maitse põhjalikult rikutud.?

Äpardumisi on aegade jooksul veelgi ette tulnud. Kõige tavalisem on see, et veinipärm settib põhja ja kui see sinna kauaks jääb, siis hakkab roiskuma ja rikub veini maitse ära. ?Nagu kemmergu maitse tuleb juurde ja ega enam juua kõlba,? kirjeldab meister süngelt.

Veinijumala olemasolust ja soodsast suhtumisest annab Järve sõnul tunnistust järgmine juhtum. ?Keldris käis kunagi ühel talvel järsku ilmatum mürts. Ma läksin vaatama, et mis on juhtunud. Alla jõudes nägin oma õuduseks, et üks veiniriiul on katki läinud ja pudelid allolevatele moosipurkidele otsa sadanud. Kõik need suured kahekümneliitrised pudelid ? trahh ? seinalt maha. Ja kujutage ette ? moosipurgid olid kõik puruks, kuid veinipudelid täiesti terved. Üks oli veerenud isegi küliti põrandale, kuid mõragi polnud sees. Läksin koju ja ütlesin naisele ka, et jumal ikka joodikuid hoiab. Sinu moosipurgid lõhkus kõik ära, aga vein jäi alles.?

Lõkkesuits surub ennast läbi hämaruses lehetihniku ja laotab end mõnusasti laiali. Päev on märkamatult õhtusse voolanud. Oleme maitsnud nelja äärmiselt suupärast koduveinisorti ja seega eluga rahul ja üsnagi mõnusas tujus. Jääb üle vaid peremehe soovitusel reispassi võtta ja seejärel veinimeistrile kõike paremat ja head soovida.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing