Avalik kord Vene moodi

Kogu maailmas muretsevad inimesed poliitilise vabaduse kaotamise pärast Putini Venemaal. Ainukesed, kes Venemaa hiilival autoritaarsusel end segada ei lase, on venelased ise.

Tundub, et nad hoolivad poliitilisest vabadusest vähem kui sotsiaaltoetustest, pensionitest, koduvägivallast, laste õigustest või miilitsa brutaalsusest. Enamik venelasi suhtub ükskõikselt valitsuse püüdeisse piirata ajakirjandusvabadust ja õigust rahulolematust avaldada. Venemaal on palju näiteid probleemidest poliitiliste ja inimõigustega, nagu T?et?eenia sõda või Jukose afäär. Endise Jukose tegevjuhi Mihhail Hodorkovski advokaadid on saatnud kaebuse Strasbourg?i Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kui Hodorkovski Vene kohtute lõppotsusega ei nõustu, kaebab ta sellesse kohtusse edasi.

Paljud vaatlejad nõuavad, et kriminaaluurimise all olevad inimesed tuleks kautsjoni vastu vabastada, mitte neid vanglas hoida. Teised väidavad, et Hodorkovski puhul ei tule see kõne alla, kuna ta on väga rikas, võib hõlpsasti kautsjoni ära maksta ja välismaale kaduda. Täpselt nii juhtus teiste Jukose asjas süüdistatutega.

Kõik need inimõiguste probleemid näitavad, et Venemaa legaalne süsteem on poolik. Näiteks ei ole Riigiduuma suutnud jõustada seadust lobi kohta, mis enamikes arenenud demokraatlikes riikides defineerib selgelt, milline on vastuvõetav käitumine ja milline mitte. Hodorkovski ei pruugiks olla nii suures hädas, kui eksisteeriks täpne seadus.

Puudulikud seadused on otseselt seotud puuduliku arusaamisega. Inimõigusi rikutakse Venemaal sageli lihtsalt seetõttu, et inimesed ei tea, et neil mingid õigused olemas on. Kahjuks vaatab enamik Venemaa bürokraate inimõigustele ikka veel põlgusega ülalt alla.

Autor: Vladimir Lukin