Kodu või kontori võrgustamisel peab mõtlema ka tulevikule

Arvutustehnika areneb kiiresti ja prognoosid ei pruugi täppi minna. Kui kahtlete oma tulevikuvisioonides, tasub alati konsulteerida spetsialistidega.

Laias laastus on väikeettevõtjal oma kodu ja/või kontori võrgustamisel kaks võimalust: LAN (Local Area Network ? kohtvõrk) või WiFi (Wireless Fidelity ? raadiokohtvõrk). Tegelikult lisandub veel kolmas variant, kus samaaegselt on kasutuses nii LAN- kui ka WiFi-seadmed.

Nagu igal asjal, on mõlemal lahendusel oma plussid ja miinused. WiFi puhul tuleb hoolikalt läbi mõelda kohad, kuhu paigutada WiFi-seadmete antennid. Parema levi nimel paigaldatakse WiFi-seadmed võimalikult kõrgele. Kui võimalik, siis pannakse seadmed nende ruumide geograafilisse keskmesse, mida soovitakse WiFi levialaga katta. Samas ei tasu unustada, et signaal sumbub läbi seinte minnes mingil määral. Kui ruumides on ripplaed, siis on juhtmete vedamine lae pealt lihtne ning seadmete paigutus suurt probleemi ei tekita.

LANi puhul saab kaabelduse teha kahel eri moel. Niinimetatud quick and dirty lahendus on selline, kus juhtmed lihtsalt veetakse kappide ja laudade tagant, mööda seinaääri, aga kellel käsil tõsisem ettevõtmine, paigaldab seintele karbikud ning kõik arvutivõrgu- ja telefonijuhtmed, lisaks ka elektrijuhtmed on edaspidi silma eest varjatud.

WiFi eeliseks on kerge laiendatavus ning mobiilsus. Kui kontorisse saabuvad külalised, kellel kaasas oma sülearvuti, saab neile kergesti ajutise töökoha luua ? piisab ainult võrku ligipääsu lubamisest. LAN-ühenduse puhul aga tuleb leida vaba võrgupistik, mille võib sõltuvalt veetud juhtmetest saada ainult mõnelt lauaarvutilt võrgujuhtme lahtiühendamise teel.

LANi suurimaks eeliseks on kindlasti võrgu kiirus. Hetkel domineerivad 10 ja 100 Mbps (megabitti sekundis) kiirusega võrguseadmed. Levimas on ka 1000 Mbps kiirust toetavad võrgukaardid. Mitme uue arvutiga tuleb niisugune kaart juba tootja poolt arvutisse paigaldatuna kaasa.

WiFi-seadmete levinumad kiirused on 11 Mbps ja 54 Mbps. Tegelik kiirus, millega arvuti saab WiFi kaudu võrku, on nendest numbritest veelgi väiksem. Ning mida kaugemal ollakse tugijaamast ? nii meetrites kui ka selles mõttes, mitu seina jääb raadiolainete teele ette ?, seda aeglasemaks WiFi-ühendus kasutaja jaoks muutub. LAN-ühenduse kiirus ei muutu, olgu kaabel 10 või 50 meetrit pikk. LAN-kaabli soovituslik maksimumpikkus on 10/100 Mbit võrgu korral 100 meetrit.

Igasugust sisevõrku planeerides ? mis iganes tehnoloogia kasuks te ka ei otsusta ?, tuleb mõelda ka turvalisusele. LANiga on lihtne ? korralik tulemüür interneti ja sisevõrgu vahele ning enamik probleeme on välistatud. WiFi-seadmeid kasutades tuleb kindlasti tähelepanelik olla, et kõik seadmed oleks õigesti häälestatud. Jättes WiFi häälestuse unarusse, võite eneselegi märkamatult oma turvalisse, tulemüüriga kaitstud sisevõrku lasta raadioeetri kaudu kellegi, kellel sinna asja ei ole.

Kui võrrelda Etherneti kaabelvõrku ja WiFi traadita võrku, siis tulevad välja järgmised punktid.

Ethernet on märgatavalt kiirem kui WiFi ? 100/1000 Mbits versus 11/54/108 Mbits.

Ethernet on turvalisem kui WiFi, sest kaabli pealtkuulamine on raske.

Ethernet on ka töökindlam kui WiFi, sest häired pole kaablivõrkudes tavalised. WiFi-võrku häirib saatjate rohkus ühes ruumipunktis.

Turvalise WiFi-võrgu loomiseks tuleb kasutada muutuvat salastusvõtit. Uus WPA turvaprotokoll, mis on Microsofti operatsioonisüsteemi Windows XP koostisosa, krüpteerib iga andmesidelõigu erineva võtmega ja seetõttu võib WPA-põhist WiFi-võrku pidada turvaliseks. Võrgu loomiseks tuleb kasutada WiFi kontrollitud, WPAga ühtesobivat saatjat ja sama tootja vastuvõtukaarte.

Sülearvuti ostmisel võiks eelistada Intel Centrino protsessoril põhinevaid arvuteid, sest need sobivad kokku WiFi ja WPAga.

Lihtsa, staatilise salastusvõtmega WiFi-võrgu loomiseks kulub büroos umbes 5000 krooni (saatja + vastuvõtukaardid.)

Vaatleme kaablivõrgu ja WiFi eeliseid, mis on väga erinevad, ning arukate inimestena kasutame neid maksimaalselt. Kaablivõrgu eeliseks on kiirus ja WiFi-võrgu eeliseks liikuvus. Lähtume sellest aspektist, et mida vaja on.

Nälg kiiruse järele on serveritel, kuhu koonduvad kõik kasutajad. Näiteks 50 kasutajat, kellel on ühendused võrku kiirusel 10 Mbps, teevad kokku 50 × 10 Mbps => 500 Mbps. Isegi kui pooled kasutajad samaaegselt serverit kasutavad, on seda 250 Mbps. Andes 1 Gbps kiirusega ühenduse iga kasutaja lauale, jääb meil pudelikaelaks kaabel serverisse.

Kasutajad, kellel on sülearvuti, armastavad liikuvust, mille juures 54 Mbps ehk 802.11a WiFi annab piisavalt kiirust ka mahukamate failide korral.

Kokkuvõtlikult, ühendused serveritesse peavad olema kindlasti tunduvalt kiiremad kui ühendus kasutajani. Vastasel juhul tekib olukord, kus oleme traktorile paigaldanud mootorratta mootori ning investeeringu tulemus on null. Seega server kindlalt kaabliga ning sülearvuti kasutajale kindlalt WiFi.

Meie firma klientide hulgas on kõige levinum nn kombineeritud võrk, kus lauaarvutid on LAN-võrgus ning sülearvutite jaoks on samas sisevõrgus ka WiFi tugijaam. Kuigi lauaarvutitele on juba ammu olemas WiFi võrgukaardid, ei mäleta mina, et meie firma oleks ühelegi kliendile sellist kaarti müünud. Sülearvuteid seevastu ostetakse viimasel ajal sisseehitatud WiFiga või koos WiFi võrgukaardiga.

Mul endal on kodus põhiliselt LAN-võrk, kuna remondi käigus sai veetud kaablid eri tubadesse. Kasutasin ise lühiajaliselt üht WiFi tugijaama, kuid kuna tööd teen ma kodus ikka töölaua taga, kus sülearvutit on võimalik ühendada LAN-kaabliga, siis jäin LAN-võrgu juurde. Kui aga on soov voodis lesida ja sülearvutist DVD- või DivX-filmi vaadata, siis selleks pole mul ju võrguühendust vaja.

Autor: Alar Pardla