Vanad eurooplased käituvad ebamoraalselt

Evelin Lehis 02. september 2004, 00:00

Uute Euroopa Liidu liikmesriikide majanduslik järelejõudmine vanadele pole võimalik, kui tuginetakse vaid vana Euroopa toetustele ja ümberjagatud sissetulekutele.

Teise maailmasõja järgne aeg oli üliedukas enamikule Lääne-Euroopa maadele. Majandus kasvas jõudsalt kuni 1980ndateni. Saksamaad, mis arenes varemeist Euroopa kõrgeima sissetulekuga maaks inimese kohta, peeti lausa majandusimeks.

Selline ?ime? põhines hinnakontrollidest loobumisel, repressiivsete maksude ja regulatsioonide vältimisel ja seadusepõhise majanduskeskkonna loomisel. Kui aga jõukuseni jõuti, hakkasid nii sakslased, prantslased kui ka mõned nende eurooplastest naabrid sissetulekut ümber jagama, millega kaasnes märksa suurema kontrolli vajadus ja majanduse, eriti tööjõuturu, agressiivsem reguleerimine. Ootuspäraselt on tulemuseks see, et majanduskasv on Saksamaal peaaegu et peatunud ja sissetulek ühe inimese kohta on nüüd pisut madalam kui keskmine vanade ELi liikmesriikide sissetulek.

Uute ELi liikmesmaade sissetulek moodustab alla poole vanade ELi maade sissetulekust. Selleks, et jõukuses järele jõuda vanadele Euroopa maadele, on uustulnukad kasutanud oma konkurentsieeliseid. Repressiivsete maksude ja regulatsioonide vältimine ja seaduspõhise majanduskeskkonna loomine on aidanud meelitada välisinvesteeringuid ja ergutada tootmist. Siiani on uued liikmesriigid kasvanud kiiremini vanadest ja et neile järele jõuda, peab see jätkuma.

Ühtse majandusruumi loomise eesmärgi varjus püüab vana Euroopa mõjutada uut Euroopat võtma omaks n-ö euroopalikke maksu- ja töötururegulatsioone. Pole aga saladus, et need regulatsioonid ei ole vanas Euroopas soodustanud uute töökohtade loomist erasektoris ja on viinud väga kõrge tööpuuduseni viimase paari aastakümne jooksul.

Samas on vana Euroopa varmas kinnitama oma hirmu uuest Euroopast saabuva tööjõu ees. Selleks aga, et uue Euroopa karjamaalt ei trügitaks vana Euroopa marjamaale, oleks vaja, et uues Euroopas jätkuks töökohtade teke. Paradoksaalselt aga soovivad vanad eurooplased näha uues Euroopas sarnaseid maksu- ja töötururegulatsioone, mis pidurdavad majanduskasvu, halvavad erasektori arengut ja uute töökohtade teket.

Kõik see aga suurendab tööjõu liikumise tõenäosust uutest liikmesriikidest vanadesse. On ka arusaamatu, milliseid euroopalikke väärtushinnanguid peetakse silmas, kui vaesematel maadel vähendatakse võimalust ise oma majandust ja jõukust edendada. Pigem võiks öelda, et on ebamoraalne vaesemate riikide võimalusi kärpida.

Brüsseli bürokraadid räägivad ?maksude harmoniseerimisest?, mis tagavat turul ühtlased mängureeglid kontrastina ?hävitava maksukonkurentsi? jätkumisele. Tegelikkuses on maksukonkurents kasulik, kuna riigivalitsejad peavad tegutsema otstarbekamalt, kaitstes seega maksumaksja rahakotti. Seniajani pole veel üheski demokraatlikus riigis, ei rikkas ega vaeses, riigivalitsejad deklareerinud, et nad tulevad olemasolevate ressurssidega kõiki rahuldavalt toime.

Isegi kui vanal Euroopal õnnestub uuele Euroopale ühtlustav maksupoliitika peale suruda, jääb väljapoole Euroopat hulk vaesemaid maid, keda Euroopa peab ülevate väärtushinnangute sildi all mõjutama hakkama.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing