Euroopa ühtne maksupoliitika ? unistada ju võib

Ühtne Euroopa maksupoliitika on utoopia, aga ühtse poliitikata kukub kokku ka rahaliit.

Iseseisvuse taastajate tahtel on Eestis aastail 1992?2003 järjekindlalt valvatud, et ühtki sätet ei muudetaks põhiseaduses, keegi ei võtaks kõigutada Eesti krooni ega mängiks maksudega. Eestlase eksistentsiaalne hirm ütleb, et muudatusi ei tohi lubada, muidu võib kõik hakata veerema nagu lumepall. Eesti riik võib ära sulada.

Alates möödunud aasta septembrist võib paigutada selle kirjelduse minevikuvormi. Euroopa Liit seadis meid geopoliitilise valiku ette, kas loobume oma põhiseaduse essentsist või peame jätkama oma konservatiivsust üksinduses. Eestlased otsustasid esimese variandi kasuks. Asjaolu, et EL võiks meid hüljata, tundus suurem õnnetus kui põhiseadust läbinud täieliku suveräänsuse põhimõtte hülgamine. Samal 14. septembri 2003 referendumil andis rahvas põhimõttelise nõusoleku ka loobumisele oma rahast. Sellega toimus riikluse aluste mõranemine.

Kolmas ? maksusüsteem ? on viimasena vastu pidanud. See on isegi kummaline, sest kui EL soovib realiseerida oma am-bitsioonid, peab ta saama kontrolli kõigi liikmesmaade maksunduse üle. ELi põhiseadus on peaaegu valmis ja selle paatos räägib Euroopast kui ühtsest riigist, mille seadused on ülimuslikud osariikide seaduste suhtes. Ent kuni maksundus on jäetud iga piirkonna siseasjaks, pole unitaarriik võimalik.

Seega ei ole midagi imelikku, et ELis on puhkenud maksude ühtlustamise vaidlus. Pigem tuleb imestada selle üle, et unitaristid on alles viimases järjekorras söandanud asuda makse ühte painutama.

Lihtsamad sammud astuti enne. Kõige kergemaks osutus Euroopa rahaliidu moodustamine ehk euro käibelelaskmine, sest ?oma raha? on elukorralduses suhteliselt väheoluline. Näiteks Eesti kroon on juba praegu peaaegu euro, olles sellega seotud. Ning põhiseaduse saab koostada kõlavatest sõnadest, millega kõik nõustuvad.

Maksusüsteemi ühtlustamine peaks tegelikult ajaliselt eelnema ühisrahale. Muidu kujuneb veider olukord, et ühtsama raha maksustatakse piirkonna eri osades ? näiteks Kreekas, Saksamaal ja Eestis ? väga erinevalt. Kusagil võetakse sissetulekust vähem ära kui teisal. Paratamatult osutub see piirkond huvipakkuvamaks, tõmbab ligi ja loob eeldused arenguks. Seega püsib teisest paremini elus, ehkki põhiseadus on sama ja ka raha on sama.

Olukord on unitaristide jaoks enam kui täbar. Liiga palju traditsioone põrkub maksude ühtlustamise vastu. Maksupoliitikal on tugevad kultuurilised juured. Euroopa suurte maksusüsteemid on kujunenud sadade aastate jooksul ega taha kuidagi omavahel harmoneeruda. Kuid peale nende on veel ka nn üleminekuriigid, teiste seas Eesti, kõik väga kireva maksupoliitikaga, mis sageli on välja töötatud omakasuliselt ? et teha olud võimalikult lähedaseks maksuparadiisile, meelitada investoreid, hoida piirkonda elus, forsseerida majandust ja püüda edu.

Praegu puudub Euroopas tegelikult sisuline eeldus tugevale ühisrahale. Kuni jääb illusioon, et riigid on iseseisvad, säilib lahterdus suurteks ja väikesteks riikideks ELi sees. Suure ja väikese erinevus majanduse reageerimises, paindlikkuses, paljudes muudes asjades on aga suur.

Siit järeldub, et esmalt tuleks ELis viia läbi haldusreform ja panna territoorium koosnema võrreldava suurusega maatükkidest. Üks piirkond oleks näiteks Baieri ja teine Baltimaade piirkond. Alles seejärel saab sisse viia ühtse maksupoliitika. Ning alles siis ? kui on saavutatud midagi Vene impeeriumi kubermangu- või Ameerika osariigisüsteemi taolist ? võib prognoosida ka rahaühiku ühtsust ja stabiilsust.

See arengukäik tundub utoopiline. Ning ka unitaristid teavad hästi, et põhiseadus ei hakka reaalsuses toimima, olgu selle sõnad kuitahes kõlavad, kui reaalsus on teistsugune. Ilma ühtse maksupoliitikata variseb kokku ka rahaliit. Võib ennustada, et surve maksupoliitikale muutub varsti väga suureks, sest see on ELi efektiivse toimimise küsimus.

Mida on niisuguses olukorras mõistlik teha Eestis? Hetkel heietatakse meil tulumaksureformi konkursist. Et kui EL ootab meilt muudatusi, siis neid ka pakume. Ent kui arvestada, et oleme oma ühiskonnaga õrnas seisukorras, meie põhiseaduse alused on äsja vankuma löödud ja rahaühik ähvardab kaduda käibelt, ütleb talupojamõistus, et ei ole mõtet algatada mitte mingeid maksureforme. See üksnes suurendab ebastabiilsust veelgi.

Ning kaugeltki mitte igasuguseid muudatusi ei soovi EL meilt. Võib-olla on tulevikuks ainult kaks põhilist varianti. Esiteks, jätkame kriitikast ja survest välja tegemata omal viisil, lootes olukorra paranemist. Teine võimalus on see, et ümbritsevad olud saavad meist võitu ja Brüssel surub kõikjal Euroopas peale ühtse haldus- ja maksusüsteemi. Viimasel juhul kujuneb tõeliselt unitaarne Euroopa riik.

Kuid ühtne Euroopa maksupoliitika kuulub utoopia valdkonda. Paraku ? utoopiate kättevõitmiseks ei kasutata palju ajusid ega valita vahendeid, sest terendavad nad nii lähedal ja on ilusad.

Autor: Mait Raun