Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ghana: dzunglist, trummidest ja or jakindlustest

Ursula Vanamölder 10. september 2004, 00:00

Valgetel on Ghanas ilmselgelt menu, ja see töötab tihti meie kasuks. Sekeldusi siiski on. Pisiprobleemid algavad juba Tallinnas, kui selgub, et keegi ei taha Ghana viisaga tegeleda. Lohutame ennast sellega, et ghanalastel on Eestisse veel keerulisem tulla. ?Ah soo, lähete ekstreemreisile,? kommenteerib lõpuks leitud reisibüroo viisaspetsialist. Mida iganes ta selle all mõtles. Kõik vähegi väärtuslikud asjad jätame koju, et mitte silma torgata. Nahavärv tuleb kaasa võtta ja seetõttu paistame kohalikele siiski eredalt silma. Valgeid eksib Ghanasse jätkuvalt harva.

Mõni päev hiljem oleme juba Elevandiluuranniku külje all otse Beyini sünge orjakindluse kõrval paiknevas bangalos. Guinea lahe lained raiuvad kõige rohkem mõnekümne meetri kaugusel. 50 krooni öö. Selgub, et kõik küla kitsed on harjunud just selle vaiade peal asuva hüti all magamas käima. Kuumava päikese eest pakub see ilmselt piisavat varju.

Ees ootab kanuurännak läbi metsiku d?ungli. Otsustan seljakoti ?koju? jätta, samuti raha. Sellele mõttele õhutab kohalik valuutasüsteem, mis ei luba raha taskus kanda. Põhjus on lihtne: raha on tasku jaoks alati liiga palju. Hiljem on muidu lahke loomuga mustad sõbrad koti kallal käinud ning igast rahapakist natuke omale lugenud. Aga see on usutavasti erand, mis ei kinnita reeglit, loodan. Samas usus kingin kohalikele lastele pastapliiatseid. Ehk kulub marjaks. Öö jooksul on merikilpkonnad rannaliivale munema roomates jämedaid vagusid vedanud. Ja nii mõnigi krabi on rannale peidetud ämbritesse lõksu kukkunud.

?Kuidas te siia saite?? kuulen kohaliku härra häält mahagonipuude vahelt. Mees on ärritunud, sest tegemist on kaitsetsooniga. Oleme teel läbi troopilise metsa Boabengi-nimelisse naaberkülla, kus on piirkonna ainus spot (lihtsustatult koht, kus keelt kasta). Leiame siiski ühise meele. Hiiglaslike puude otsas ragistavad ahvid. Hommikuks on nad tõenäoliselt külatanumatele valgunud ning üritavad ripakile jäänud toitu pihta panna. Mets on täitunud tundmatute helidega. Ghanale iseloomulikult järsu pimenemiseni on jäänud napilt pool tundi.

Trehvame uudishimulikke külalapsi, kes liiguvad meiega samas suunas, tantsival sammul. Pealael suured kandamid eksootiliste puuviljadega. Ostame vilju. See on viga, sest hiljem ei oska nendega midagi pihta hakata. Sellisel kujul nad igatahes süüa ei kõlba, nagu meie neid ploomisuuruseid vilju maitsta proovime. Lapsed hoiavad meiega ühte sammu. Proovin nende kandamit enda pea peal kanda. Ei õnnestu, kisub kiiva. Lapsed naeravad. Hommikul tuleb taara tagasi kõrtsi toimetada. Klaaspudelit kliendile (tavaliselt) kaasa ei anta, sest kohalikel on komme saast ükskõik kuhu maha visata.

Kleebime kapsaks kulunud riigikaarti uuesti kokku. Üritan mustadele sõpradele samal ajal Eestit tutvustada, nad noogutavad kõiketeadja näoga. Selge, et tegelikult pole nad Eestist kunagi midagi kuulnud. Arvavad, et Austraaliast. ?Welcome to Estonia,? ütlen siiski. Küla vahel tuleb kohalik naisterahvas vastu täies alastuses. Pisut häbeneb. Aga eestlane häbeneks ilmselgelt rohkem.

Mängime kohalikega võrkpalli. Esimese geimi võidame, teise kaotame. Hea, et jalgpalli ei mänginud? Kuumus on tappev, mida sisemaa poole, seda tapvam. Lõuna pool kasvab lopsakas vihmamets. Põhjas asendub troopika kõrbenud, tulekahjude käes vaevleva savanni ja hiiglaslike termiidipesadega. Mida rohkem sisemaa poole siirduda, seda tumedamaks muutuvad kohalike näolapid.

Selgub, et magu ei kannata kohalikku kööki valdavalt välja. Äärmisel juhul vaid keedetud munad t?illikastmega või red-red (küpsetatud banaani taolised viljad samuti vürtsikas kastmes).

Kohalik rastapatsidega sõber koos kümne ?vennaga? (nad on kõik omavahel ?õed ja vennad?) keedab meile küla servas homaare. Kõrval aiaposti otsas ripub must kilekott marihuaanaga, nagu rastamees selgitab. Pakub seda meilegi. Edu ei ole. Elu nautiv rastamees osutub kohalikuks trummitegijaks ja -õpetajaks. Terve pärastlõuna põristame rannal kookospalmide varjus trummi. Hiljem pakutakse sama trummi müügiks. Pean kahjuks loobuma.

Rentslis solk lausa keeb kuumuse käes. Sellel aasta läbi kestval soojusel on ka positiivne pool: riigis küpsevad ananassid, banaanid, avokaadod, kakao (ja nii edasi) märkimisväärse kiirusega. Neidsamu troopilisi vilju näeme justkui rivvi seatult ka hilisemal pooletunnisel d?unglirännakul Togo piiri serval, mis tipneb 60meetrise loodusliku du?iga ? Wli kosega.

Tahame jõuda maailma suurima inimkätega rajatud järve, Volta järve äärde. Sihtkohaks Kwadwokrom, mille kohalikele selgeks tegemiseks näeme parasjagu palju vaeva. Armas lugeja, eks püüa ise seda muu jutu sees hääldada. Teed on kohutavad ja transport on kohutav. Must sõber palub mul kanamunade kasti käega kinni hoida, et auklik ning punase tolmuga kaetud tee mune segi ei paiskaks. Hoian. Taksojuht paneb meid kümme kilomeetrit varem maha. Vaidleme, läheme lahku. Viis minutit hiljem sõidab taksomees siiski järele ja korjab meid üles. Sõidame edasi.

Ööbime misjonimajas, muud võimalust lihtsalt poleks. Lahke must usumees paigutab meid külalistetuppa magama. Toateenijad toovad hinnanguliselt 50 liitrit vett. Üheks ööks. ?Siit saate joogivett,? kommenteerib usumees napilt.

?Slave exit to waiting boats? ehk orjade väljapääs paadile, ütleb väike tahvel Elmina orja- ja kullakindluse seinal (milline kummaline kooslus: Ghana on ühtaegu nii Kulla- kui ka Orjarannik). Sildi kõrval müüris on kitsas aknapilu. Just see osutubki Kullaranniku mineviku kõige süngema pleki sümboliks. Kohaks, kust Musta Mandri inimesi üle ookeani toimetati. Sellised kindlused lausa palistavad Ghana rannikut. Samasugune masendustunne valdab Salaga orjaturul, riigi keskosas. Elmina orjakindluse kõrval sagivad kontrastina ülimalt heatujulised kohalikud, enamjaolt teel kalasadamasse.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:27
Otsi:

Ava täpsem otsing