Eraisik sõidab raha eest siltidega autoga

Londonis, kus elanikud saavad kuni 4000 reklaamsõnumit päevas ehk ühe sõnumi iga 15 sekundi tagant, on alternatiivse välireklaamikanalina avastanud eraisikute autod.

Inglismaal pakuvad agentuurid autoreklaami teenust firmadele, kellel puudub oma autopark. Agentuuril on andmebaas autojuhtidest, kes on valmis oma autole reklaame kinnitama. Kasutades andmebaasi, mis sisaldab auto andmeid ja liikumisgraafikut, valivad reklaamiandjad välja just sellise auto, mis sobib nende toote sihtgrupiga. Näiteks lastele suunatud toodet saab reklaamida just sellisel autol, kus on lapsed ja mis sõidab iga nädal lasteaia ja kooli vahet.

Sellist teenust kasutavad näiteks Coca-Cola, Mars, Yahoo, Rowntrees, Procter & Gamble, Cadburys, Carlsberg Nikkon jt. Samas ei kasutata reklaamina Eestis harjunud tagasihoidlikke väikeseid silte, vaid kogu auto on disainitud. Nädalane kampaania ühel autol maksab ettevõtjatele ca 3400 kr. Vabatahtlike autoomanike nädalatasu sõltub reklaami suurusest, kõikudes 1600?3400 kr vahel.

Eesti reklaamiagentuuri Zavod juhi Maarek Reinaasa sõnul on tegemist jõulise välimeediakanaliga, kusjuures meedia mõttes on see loominguline ning tähelepanu äratav idee.

?Eesti kontekstis on aga täna tegemist majanduslikult lootusetu projektiga. Eesti tarbijatel pole veel piisavalt raha, et selliseid kommunikatsioonikanaleid kinni maksta,? nentis Reinaas.

Põhjus, miks inimesed sõidavad Londonis raha eest võõraste siltidega autoga, on Reinaasa sõnul meedia üleküllus. ?Inimaju õpib väga kiiresti reklaamsõnumeid eirama,? selgitas Reinaas. Selleks, et suure hulga reklaamide seas märgatavaks muutuda, on Reinaasa sõnul kaks võimalust: kas neid sõnumeid peab olema nii palju, et nad murravad läbi üldisest infovoost, või siis peab see sõnum olema oma vormilt ja sisult erakordselt tähelepanuäratav.

?Selline kommunikatsiooniviis vastab mõlemale eelpool nimetatud tingimusele. Majanduslikult otstarbekaks muutub see projekt pärast seda, kui mõtleme Oxford Streetil kõndivatele tarbijahordidele,? rääkis Reinaas.

Tallinnas ja eriti Eestis tervikuna pole reklaami totaalset üleküllust. Meie tarbijad ei saa pidevalt äriettepanekuid. Veelgi enam, paljud traditsioonilised välireklaamipinnad on pidevalt tühjad (mis tegelikult kõneleb liiga soolasest välireklaamimaksust).

Kui aga on vastupandamatu soov sildistada oma kaubamärgiga midagi liikuvat, siis on selleks trammid, trollid, bussid ja taksod.

Kuigi Tulika Taksol pole reklaamiteenust ametlikus hinnakirjas, ületab reklaamipinna soovijate hulk kordades pakkumise, tunnistab Tulika Takso turundusjuht Tiit Isop.

Tulika taksodele saavad reklaamipinda osta vaid mõned üksikud väljavalitud. ?Kuna autod on meie visiitkaardid, siis kindlasti ei saa me lubada autodel kondoomide või kasiinode reklaami,? nentis Isop. Lisades, et tahtjaid just viimaste hulgas on küll.

Tulika on reklaamipinda rentinud peamiselt meediakanalitele, nagu näiteks TV3, Eesti Päevaleht, Postimees, Kanal 2, Sky Raadio. Reklaam ühel autol maksab 350 kr, millele lisandub reklaamitegemine ca 500 kr/m2.

Reklaam Tulika taksodel pole Isopi sõnul võrreldav reklaamiga ühissõidukitel, sest auto jõuab sinna, kuhu ühissõiduk ei jõua. Auto jõuab igasse väiksemasse tänavasse ja asutuste hoovidesse.

Kontaktihinda ei osanud Isop öelda. Kuigi Tulika taksod läbivad kuus ca miljon kilomeetrit ning lisaks autojuhtidele näevad reklaami ka jalakäijad, ei tea keegi täpset arvu, kui paljud seda reklaami näevad.

Üle viie aasta Tulika taksode reklaamipinda ostnud Eesti Päevalehe turundusjuht Tarvo Ulejev ei taha kontakti hinnaga spekuleerida. ?Reklaam taksodel on tõsiselt arvestatav reklaamikanal ning hea võimalus erineda massimeediareklaamis,? lisas ta.

Välireklaami valmistava firma Serireklaam tegevdirektori Raivo Pällo sõnul on mitmed maaliinide erabussijuhid käinud nende juures küsimas, et kas nad teavad soovitada firmasid, kes tahaks reklaamipinda rentida.

?Suur teenistus see muidugi neile pole. Aga siiski autpesuraha, mis polegi nii väike, teeniks tagasi,? arvab Pällo.

Ka Coca-Cola HBC Eesti avalike suhete juht Madeleine Tults tunnistab, et ka Coca-Cola Eesti on põhimõtteliselt sellisest teenusest huvitatud.

Ettevõtte autoparki kuulub 20 A. Le Coqi logoga kaetud müügimeeste autot.

Kaupade vedamiseks kasutab firma oma logoga kaetud punaseid kaubaautosid, mida on hetkel ligi 40. Kuna A. Le Coq ostab transporditeenust sisse, ei kuulu kaubaveoautod juriidiliselt ettevõttele, vaid transpordifirmadega on sõlmitud pikaajalised koostöölepingud.

Kuna täna firma poolt liikuvvahenditel kasutatav reklaamipindade arv on piisav, ei sõlmi A. Le Coq eraldi kokkuleppeid oma kaubamärgi eksponeerimiseks kolmandate isikute autodel. Oleme nähtavad üle Eesti ja teiselt poolt teame ka nende autoomanike käitumist ja sobivust A. Le Coqi väärtuste ja põhimõtetega. Inimene, kes sõidab A. Le Coqi märgiga autoga, on teatud mõttes firma visiitkaart ja me tahame 100% kindlad olla, et see inimene käitub firma vääriliselt igas olukorras, mil ta on liikluses. Ja samas saame olla kindlad, et A. Le Coqi märgiga autod on puhtad ja ei tee häbi meie ettevõttele.

Liikuv reklaam äratab rohkem tähelepanu kui staatiline reklaam, see on kohtades, kuhu välireklaami pole kuluefektiivne panna, ning toimib ühtemoodi nii jalakäijatele kui ka teistele autosõitjatele.

Peamine põhjus, miks Eestis pole firmat, kes omaks autoomanike andmebaasi ning tegeleks nende autode reklaamipindadeks väljarentimisega, on see, et meedia pole väga kallis.

Teiseks on Eesti autopark hetkel veel suhteliselt vana. Potentsiaalsetele klientidele pakuks huvi suhteliselt uus auto, vaevalt et Coca-Cola soovib end eksponeerida 10aastasel natuke roostetaval autol.

Samuti ei pruugi uute autode omanikud selleks valmis olla ? ei soovita oma autot, mis on ju eestlasele ja ka venelasele väga oluline, ?risustada?.

Samuti pole sellise reklaamikanali administreerimine lihtne (nõuded autode puhtusele jms).

Näiteks reklaam Tulika takso vasakul tagumisel tiival maksab 350 kr kuus (+ km). Eeldame, et sama hinnaga müüks autosid reklaamipindadeks mingi firma. Seega saaks see autoomanikule pakkuda 250?300 kr kuus, mis pole kalli auto omanikule suur raha.

Kui lisada nõue, et auto peab olema kogu aeg puhas, siis väheneb autoomaniku huvitatus veelgi. See raha katab vaid pesukulud, ent täiendava sissetulekuallikana seda käsitleda ei saa.