Kiitus minister Veskimägile

Kavatsen hakkama saada ajakirjaniku jaoks harvaesineva või suisa tavatu teoga. Nimelt kiita poliitikut. Ilma irooniata. Viimasel ajal sümpatiseerivad üha enam rahandusminister Taavi Veskimägi väljaütlemised ja mis olulisem, tegemised.

Täna valitsuses järgmise aasta riigieelarvet esitlev Veskimägi on poliitiku kohta üllatavalt hästi ära õppinud sõna ?ei?, seda just riigieelarvest raha mangujatele. Kui tavaliselt läheb ministril või niisama poliitikul silm ikka särama mõne riikliku ulmeprojekti peale, mis tagaks talle valijate seas populaarsuse või siis mugavama äraolemise, siis Veskimägi jaoks, tundub mulle, pole sellist projekti õnneks veel leitud. Ning mis eriti hea, et tema ?ei? tundub olevat kategooriline ? kuni pole täidetud teatud tingimused, jääb projekt katki. Tingimused puudutavad riigi raha efektiivsemat kasutamist.

Mõned näited. Äripäev kirjutas, kuidas KredExil on tagatiste raha otsas ja rahandusminister keeldub automaatselt mahtu suurendamast. Nördinud on nii KredEx kui ka teda haldav majandusministeerium. Veskimägi aga nõuab KredExilt tooteportfelli ülevaatamist, põhjendades, et riik ei peaks oma rahaga niigi hüppeliselt kasvavat eluasemelaenuturgu toetama. Eluasemelaenu tingimused pankades on hetkel kõigi aegade soodsaimad, laenuintress on samal tasemel kui Soomes. Samas on teada, et inimeste laenuvõime ülempiir on praegu juba käega katsuda (Hansapanga uuring eelmisest sügisest). Ei saa ka mina aru, miks peaks riik kulutama oma raha selleks, et kasvatada riski lõhkilaenajate tekkimiseks ning suurendada kunstlikult laenuvõtjate arvu niigi soodsate tingimustega turul. Kui siin ministrile midagi soovitada, siis võiks ehk minna veelgi kaugemale. Mõistliku etteteatamisaja järel võiks kaotada ka eluasemelaenu intressi tulumaksuvabastuse erandi, põhjendus sama, mis KredExi tagatiste mittejätkamisel.

Teine näide: riiklik riskikapitalifond. Sellele moodustisele kiputakse omistama kohati juba võluvitsa omadusi, mis päästaks hädast ettevõtluse ja viiks teadusmahuka majanduse tekkeni. Seda räägivad innukalt nii mõned ettevõtjad, kellel lootust fondist raha saada, kui ka ametnikud-poliitikud. Fondiidee on viinud suisa väikse hõõrumiseni peaministri ja Eesti Panga vahel, mõlemad tahavad olla heategijad ja fondi teha. Veskimägi on aga ka siin heas mõttes pidur ? kuni puudub margapuu, millega fondi tulemust mõõta, on riigi rahakotirauad kinni.

Lisan Veskimägi kontosse ka sirge selja Eesti Telekomi suuromaniku pakkumisele vastu seistes: mis võiks olla poliitikule suurem ahvatlus kui saada enda käsutuse 4,2 miljardit krooni eelarvevälist raha. Samuti on sümpaatsed tema seisukohad Eesti praeguse maksuerisuse kaitsmisel ning maksupoliitika suunamisel otseselt maksustamiselt kaudsele.

Muidugi pole Veskimägi kuuereväär teflonist ja üht-teist ebameeldivat on ka sinna kinni jäänud. Esimesena meenub neli aastat tagasi välja töötatud ametnike tulemuspalkade süsteem, mis neelas peaaegu 100 mln krooni aastas ja mille ebameeldivat järelmaitset tunneb riigieelarve siiani. Tõsi, vastutustase on tänasega võrreldes erinev ? Veskimägi polnud siis minister, vaid ministri nõunik. Iseenesest pole tema soov raputada ametnikke enam tulemusele orienteeruma muidugi taunimisväärne. Lihtsalt välja tuli nagu alati, parafraseerides klassik Viktor T?ernomõrdinit. Teine olulisem puudujääk tema töös on olnud segadus euroraha saabumisel. Ehkki põhivastutus euroraha venimises lasub varasematel ministritel, tuleb oma mõru pill alla neelata ka Veskimägil.

Ma ei soovi, et kiitus Veskimägi tegevusele kanduks üle tema erakonnale Res Publicale. Sellesse erakonda suhtun endiselt suure skeptitsismiga, seda eelkõige üldiste tegutsemispõhimõtete ja valijatesse suhtumise tõttu. Veskimägi otsused aga puudutavad konkreetselt riigi raha jagamist ja kasutamist ning on ka sellisena hinnatavad.

Hea, et Veskimägil on käes suur võim ? kes hoiab rahakotti, see ka sisuliselt teeb otsuseid. Mul oleks veelgi enam hea meel, kui ka Veskimägi erakonna- ja koalitsioonikaaslased lähtuksid tema propageeritavatest põhimõtetest riigiraha kasutamisel. Ja muidugi loodan, et Veskimägi ise ei libastu poliitikuid pea igal sammul varitsevasse populismi.