Ameerika auto, iseolemise nakkuslik vorm

Tõnu Tramm 22. september 2004, 00:00

Üha rohkem inimesi Eestis on hakanud pöörama usku, mille kummardajad tunnistavad vaid ühte sorti autosid ? Ameerika omi. Kõiki ülejäänuid nimetavad nad Datsuniteks, olgu see siis kas S-klassi Mercedes või sportlik BMW.

Nad tunnevad üksteist nime- ja nägupidi, nad teavad, kes millist autot parasjagu oma garaa?inurgas putitab ning kes on potentsiaalne võitja ilusaima auto konkursil järgmisel Haapsalus toimuval Ameerika autode kokkutulekul. Iga Ameerika autot puudutavat rida Eesti ajakirjanduses lahatakse foorumites üksipulgi ja kui kirjutajaks pole just keegi ?omadest?, on tulemus enamasti üks: mida see Datsuni mees ?ameeriklastest? ikka teab.

Eesti Ameerika-fanaatikud on hakanud üha enam tooma Eestisse huvipakkuvaid ja haruldasi mudeleid ning asunud neid hoolega taastama. Ja on ka põhjust. Kui siiani tundus üsna võimatu rinda pista soomlaste samalaadsete traditsioonide ja taastamisvõimalustega, siis tänavusel Haapsalu kokkutulekul selgus, et ei ole asi nii lootusetu midagi. Aasta aasta järel on ilusaima auto tiitel läinud teisele poole Soome lahte, tänavu augustis toimunud kokkutulek oli selle poolest aga murranguline ? eestlasele kuuluv 1978. aastast pärit Lincoln Continental Mark V suutis murda soomlaste ülemvõimu ning publiku lemmiku tiitel tuli Eestisse.

Tõsi, ka Ameerika-kummardajad ise tunnistasid, et Soomest näitusele saabunud roheline Cadillac Series 62 Sedan De Ville aastast 1959 oli nädalavahetuse vaieldamatu pärl, kuid kas meeldis publikule rohkem Eesti meeste taastatud Lincolni punane värv või lahvatas külastajate südameis patriotismituluke, igatahes jäi too heleroheline iludus napilt teiseks.

Sõit Haapsallu oli punase võiduauto esimene sõit pärast viis aastat kestnud taastamistööd. Auto omanik Mati Kikkas tunnistab, et ka parima tahtmise juures ei saa ta ennast pidada selle iluduse sünni ainsaks autoriks, sest lõviosa taastamistöödest oli tehtud juba enne, kui tema selle auto ostis. Ostis ta selle aga juhuslikult läbi internetifoorumi, kus Ameerika-huvilised omavahel suhtlevad. ?Auto oli juba taastatud kuni esiaknani, mootor justkui tehasest tulnud ja jupid kroomitud. Minu ülesandeks jäi sisuliselt vaid leida kaasa antud osadele oma koht, leida puuduvad osad ning auto kokku laduda,? lausub Kikkas. Kuid ega seegi töö olnud niisama lihtne. Aega kulus maist kuni augustini ning see nõudis ka üksjagu raha.

Auto ostuhinda ei soovi Kikkas öelda. ?Kel huvi, saab selle foorumit lugedes niikuinii teada. Nii palju võin öelda, et kokku on kulunud tema peale koos ostuhinnaga summa, mis jääb saja ja kahesaja tuhande krooni vahele,? lausub Kikkas, kes teenib igapäevast leiba survepesulate importimise ja paigaldamisega.

Igatahes on samas foorumis nimetatud Kikkast õnnelikuks meheks, kes tõeliselt väärt asja poolmuidu kätte sai. Kikkas ei tea, miks kurja vaeva näinud eelmine omanik auto maha müüs, ning põhjuste üle ta ei taha spekuleerida. Tema on ostuga igatahes väga rahul, eriti nüüd, mil Haapsalust toodud puust auhinnakotkas koduriiulit kaunistab. Ja kes teab, äkki ei jää see ainsaks auhinnaks, sest mehel on kindel plaan viia salongiosa, mis praegu on täiuslikkusest veel kaugel, samasugusesse seisundisse, mis ta oli 1978. aastal tehaseväravast väljudes.

Paljudel Ameerika auto jüngritel on Ameerika auto rohkem pühapäevasõitudeks ja kokkutulekutel käimiseks, kus on koos mõnus seltskond ning saab n-ö rihma tõeliselt lõdvaks lasta. Pärast istuvad nad aga taas oma igapäevase Datsuni rooli, sest nii on odavam. Korralik ?ameeriklane? rüüpab oma paarkümmend liitrit sajale ja kes see ikka jaksab kogu aeg ringi sõita autoga, mida piltlikult öeldes ei tohi tankima minnes käima unustada. Vastasel korral ei saakski paak täis. Seltskond, kelle seas lõõgastuda, on tõeliselt värvikirev. Eriti satuvad seltsielust sõltuvusse need, kes on kas või korra käinud Ameerika autode kokkutulekul Rootsis või mujal. Neil üritustel on juba sootuks teised mõõtmed, osaleb umbes sama palju inimesi kui Jõgeva Trefil, kuid tsiklite asemel on koos Ameerika autod.

Mati Kikkas tunnistab, et talle ei ole hea seltskond olnud kunagi eesmärk omaette ja ühtegi Datsunit pole ta oma ukse ette toonud põhimõtteliselt. Mõnus seltskond hakkas tekkima alles 2000. aastal, selleks ajaks oli Kikkas juba ammu Ameerika usku pööranud. Ka oma igapäevaseid erasõite teeb ta tollesama Lincolniga, mis sest, et auto kapoti all on 7,5-liitrine mootor (ehk 4,6-kuuptolline, nagu nad ise ütlevad) ja millega maanteel peene gaasiga sõites saab peaaegu 15 liitriga hakkama. ?Täiesti normaalne kulu sellise mootori kohta,? lausub mees ega leia, et sõidunaudingu nimel oleks seda palju. ?Ma ei tea ühtegi teist autot peale Ameerika oma, millega sõites tunneksid end istumas nagu ratastega tugitoolis.?

Peamise argumendina oma veendumusi selgitades toovadki Ameerika-usulised välja sõidumugavuse ja turvalisuse. Ikkagi ligi kuus meetrit pikk auto, milles juht istub täpselt keskel ning avarii korral on nii ees kui taga vaat et väikeauto pikkuse jagu rauda, mis matsu kinni võtab, lausub ka Kikkas oma Lincolni kohta. Kuid on veel miski, mida nad ei nimeta otse edevuseks (eks see ole ka veidi halvamaiguline väljend täiskasvanud meeste kohta), vaid vastupandamatuks sooviks teistest erineda. ?Ma ei salga, et on tõesti uhke tunne sellise autoga ringi sõita. Sellega ei jää märkamatuks kusagil,? tunnistab Kikkas. ?Kui tavalist autot omades võid hakata hommikul kerge pohmelliga tööle minnes vabalt naabrimehe autosse sisse murdma, siis oma ?ameeriklasega? võid olla ka silmini täis, ikka ei aja teda millegagi segi.?

Mati Kikkas on mees, kes pööras Ameerika usku kohe pärast Vene aja lõppemist. Pärast ?igulit ja Volgat tekkis soov proovida midagi tõeliselt uhket ning ta ostis omale 70ndate lõpust pärit Pontiac Bonneville?i. Seejärel ühe Kopli meremehe käest Pontiac Catalina, mis veel tänaseni pole hingusele läinud. Pigem vastupidi, ta on taassündimas Tartus ühe meistrimehe käes, kes teatud mõttes on Kikkase konkurent: temal on Eesti teine Lincoln Mark V ja vaat et haruldasemgi kui auhinna pälvinud auto. Vahepeal on Kikkasel olnud mitu Chevy bussi, millest üks veel praegugi talvisteks sõitudeks oma aega ootab.

See, et Ameerika autodele pole varuosi saada, on Kikkase sõnul müüt, mis enam ammu paika ei pea. ?Sisuliselt võid kuuri nurga tagant ?ameeriklase? välja kaevata ja poole aasta pärast sõidad temaga ringi. Katsu sa aga hakata GAZ Ai-Ai-d taastama. Maksimaalselt nädalaga tuuakse kohale mis tahes Ameerika auto varuosa,? kinnitab Kikkas ja lisab, et on siiski üks detail, mida pole võimalik kusagilt hankida, kuid millega paljudel ?usuvendadel? meie riigis on probleeme tekkinud: kollased suunatuled. Neid lihtsalt pole.

Ka Kikkase Lincolniga tekkis sama probleem ülevaatusel, sest millegipärast pole tema auto tehnilisse passi märgitud tootmise aeg, vaid esmase arvelevõtmise aeg ning selleks on aasta 1980. Mis sest, et Mark V toodeti vaid aastatel 1977?1979. See tähendab aga, et kirjade järgi ei mahu auto 25aastaste uunikumide sekka, ning üks ülevaataja leidis, et sellel masinal peavad olema kollased suunatuled ja saatis ta tagasi.

?Minu teada kehtib see nõue siis, kui autot praegu Eestis registreerima hakata, kui see aga on juba arvel, ei pea enam hakkama teda ümber tegema,? lausub Kikkas, kes on auto originaalilähedust puudutavates küsimustes põhimõtteline. Lõpuks jõudsid siiski ka ARKi töötajad temaga samale arvamusele ning ülevaatus sai teisel korral probleemideta tehtud. ?Kogu ülejäänud tehnika on sellel autol ju nagu uus.?

Kui lõpetuseks Kikkaselt küsida, kas tema Lincoln on Eesti vingeim ?ameeriklane?, ei julge ta seda täie kindlusega väita. ?Kui tal oleks salong ka samal tasemel taastatud kui ülejäänud auto, siis ehk küll, aga kui arvestada autot tervikuna, siis hiljuti Eestisse toodud lahtine Mustang on ilmselt hetkel liikuvatest kõige paremini taastatud auto,? tunnistab mees.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing