Sertifitseerimine kokkuvõttes kasulik kõigile

Ehkki sõna ?sertifitseerimine? on hakanud paljudes ettevõtjates juba allergiat tekitama, on tegemist siiski nähtusega, mis loodud kaitsma tavatarbijat. Tõsi ta on, et kohati minnakse ettekirjutustega liiale ning mõni reegel tundub suisa absurdsena.

Äripäeva hinnangul tasub ettevõtjatel siiski end euronõuetega vastavusse viia esimesel võimalusel. Varem või hiljem tuleb seda teha niikuinii ja ühtsete kvaliteedireeglite kehtestamine kõikidele võrdsetel alustel on kasulik nii müüjale kui ka tarbijale. Müüja süda on rahul, et ta müüb kvaliteetset kaupa, ostja ei pea aga muretsema, et raha tuulde läheb.

Näiteks rehviturul oleks korra loomist hädasti tarvis. Jätkuvalt tuuakse meile nn plastmassist talverehve Aasiast, mille kasutegur meie karmides kliimatingimustes on suisa olematu, või tont teab kus ja mis põhjadele taastatud rehve, mille kvaliteedi kohta puudub ostjal igasugune ettekujutus. Rehvid aga pole mänguasjad. Neist sõltub liiga palju.

Tõsi, vabaturu konkurents on ühest küljest tarbijale kasuks ning kui ma ostan rehve näiteks aiatraktorile või haagisele, siis tõepoolest, milleks peavad nad olema uued või sertifitseeritud taastaja juures protekteeritud. Peaasi, et kohe pauguga lõhki ei läheks ja et need oleks odavad.

Riik on andnud protekteerimistehastele üleminekuaja kuni aastani 2010, selleks ajaks peavad nad end Euroopa standarditega vastavusse viima.

Kui sõiduautorehviturul on kaks suuremat firmat juba sertifikaadi saanud ning nende tootmismaht Eesti-suuruses väikeriigis moodustab igati arvestatava osa, siis hoopis hullem on olukord veoautorehviturul. Kuuest tegutsevast tehasest on sertifitseeritud vaid üks ning jätkuvalt liiguvad meie turule ülevõõbatud rehvid, mis mujal maailmas on välja praagitud kui lõhkemisohtlikud. Soome aegunud tehase sisseseade veetakse siia, mis põhjusel, eks igaüks arvaku ise.

Meie ostja haarab odavaid rehve aga lennult. Näiteks metsaveokitel, mis sõidavad valdavalt Eestis, on jooks rehve kümnetesse tuhandetesse ulatuv väljaminek ning loomulikult vaatab firmajuht, kuidas saab odavamalt. Kuna välismaale sõitmist pole, on sageli lahenduseks taastatud rehv. Kui aga heauskne ettevõtja soetab odava raha eest kasutamiskõlbmatutele põhjadele taastatud rehvid ning paneb need ka veoki esiteljele, siis millised võivad olla tagajärjed, kui üks neist peaks lõhkema ning mitukümmend tonni kaaluv metsaveok ühel hetkel juhitavuse kaotab?

Et sertifitseerimine pole niisama naljaviluks ettevõtmine, näitab juba kas või see, et kui klient ostab taastatud rehvid sertifitseeritud tehasest, võib ta olla täiesti kindel, et saab korraliku kauba. Miks muidu ARK viis seadusesse sisse muudatuse, et busside esitelgedel tohib nüüd kasutada kas uusi või sertifitseeritud taastaja juures protekteeritud rehve. Varem võis seal kasutada üksnes uusi rehve.

Seni aga, kuni meil veoautorehvide protekteerimistehastele sertifitseerimiskohustust pole, peavad tarbijad ise hoolsamad olema ning mitte minema üksnes soodsa hinna õnge. Pigem anda korralike rehvide eest mõni tuhat krooni rohkem kui maksta hiljem lõhkenud rehvi tagajärjel tekkinud avarii kahjutasu. Ja hoidku jumal selle eest, et see õnnetus inimohvreid kaasa ei tooks.