Tervishoiu murtud luud

Juba üle kümne aasta on Eesti tervishoiusüsteemi reformitud, tagajärjed pole meeldivad kellelegi. Kõige rahulolevamad paistavad olevat ametnikud, kes kirjutavad oma aruannetes, et kõik on normis ja kui pole, siis on selles süüdi saamatu meditsiinipersonal või liialt palju tahtvad haiged.

Sügisel tuli uute ideedega välja sotsiaalminister Marko Pomerants. Ideed küll ei puudutanud eriti tervishoiusüsteemi, vaid rohkem seda, kuidas vähem välja käia haigekassa raha. Ja ma olen temaga ühel meelel, et tervishoiusüsteemi pole mõtet järjekordsete reformidega vintsutada, sest paistab, et kümme aastat katse ja eksitus meetodiga töötades hakkab asi oma loomulikku sängi tagasi jõudma.

Kõigepealt peaks sotsiaalministeerium koos haigekassa ja riigikontrolliga saavutama kiire kontrolli maksumaksja vahenditest ülapeetava meditsiini raha kulutamise üle, pärast mida selgub tegelik rahavajadus. Samas on selge, et rahavajadus jääb ikkagi. See tähendab, et tuleb aktiivselt käivitada vabatahtlik tervisekindlustus analoogselt pensionikindlustusega. Ilmselt on ka aeg, et sotsiaalmaks muutuks brutopalga üheks osaks, mis aitab igaühel meist mõista, kui suure osa me väljateenitud palgast peame ära andma.

Meie reformide häda on see, et võtame automaatselt üle välismaise kogemuse, arvestamata meie oma reaalset olukorda. Samuti meeldib meile kutsuda appi võõrriikide nõuandjaid, kes tihtipeale on soliidses eas härrasmehed, kellele meeldib oma mineviku mälestusi heietades nõu anda.

Täna ei tule tavaline maksumaksja tihti selle pealegi, et ettevõtja maksab tema eest sotsiaalmaksu riigile ulatuses, mis võrdub poolega talle reaalselt makstavast palgast. Ja kuna tal endal puudub otsene side sotsiaalmaksuga, siis ei taju ta, et küllalt suur tükk tema toodetud lisaväärtusest antakse lihtsalt riigile ära, et kindlustada vajadusel tema ravitsemist ja vanaduspõlve pensioniga.

See 33protsendiline sotsiaalmaksu määr brutopalgast pole aastakümne jooksul muutunud ja on üks kõrgemaid määrasid Euroopas, et mitte öelda maailmas. Samas on märkamatult tulnud juurde tasuline arstiabi ja vabatahtlik pensionikindlustus. Aastakümne jooksul, mil sotsiaalmaksu määr on jäänud samaks, on olukord sotsiaalkindlustuses katastroofiliselt halvenenud. Miks küll?

Kui 1994. aastal maksis iga kindlustatu sotsiaalmaksu ravikindlustuse osas 1092 krooni, siis eelmisel aastal juba 4425 krooni, mis kokku tegi vastavalt 1,7 miljardit ja 5,6 miljardit krooni. Kasv on soliidne, kuid ka kulude kasv pole olnud väiksem. Ostetud raviteenuste summa ühe kindlustatu kohta kasvas 430 kroonilt 1993. aastal 2895 kroonini 2003. aastal. Ravimeid hüvitati kindlustatule vastavalt 36 ja 539 krooni eest. Ajutise töövõimetuse hüvitisi maksti välja samadel aastatel 101 ja 726 krooni.

Kui kokku on haigekassa hingekirjas 1,27 miljonit inimest, siis maksumaksjaid nende hulgas on vaid 589 000. Siit saavad alguse meie hädad.

Huvitav on vaadata seda, kes saavad kõrgema soodusmääraga lubatud ravimeid rohkem. Kui meil räägitakse palju vähktõvest ja HIV-viiruse kandjaist, siis neid oli 2003. aastal kõrgema soodusmääraga ravimite kasutajate hulgas vastavalt 8276 ja 154. Samas südamehaigeid oli üle 120 000. Lisame siia 185 600 kasutajat seoses hüpertooniatõvega, saame tegeliku tohutu ravikulude kokkuhoiu võimaluse.

Suuname rohkem raha sellele, et inimesed lapseeast kuni raugaeani saaksid normaalselt tegutseda kehakultuuri ja spordiga. Siin ei aita vaid spordibaasidest suurtes linnades või üksikutest spordiväljakutest koolide juures, igas külas peab olema koht, kus saab sportida. Lisaks spordibaasidele on vajalik, et oleksid juhendajad, sest muidu lõpeb spordivaimustus uuest spordiväljakust kiiresti. Kui me selle suuna suudame välja arendada, siis saame raha kokku hoida.

Haigekassa eelarve täitmisest selgub, et selle aasta esimeses kvartalis oli kõige vähem kulutatud tervise edendamisele. Enamik projekte, mida haigekassa rahastas, olid just mitmesugused bro?üürid ja teatmikud ehk rääkimine, mitte aga inimeste tegevusele suunatud projektid.

Palju räägime väikesest iibest, samas pole meil kahju müüa soodustusega suu kaudu manustatavaid rasestumisvastaseid preparaate. Nende kasutajaid oli eelmisel aastal üle 54 000.

Praegu teatab haigekassa ametlikult, et kõik abivajajad saavad õigeaegselt (s.o sotsiaalministri kinnitatud tähtajaga) arsti juurde. Tegelikkuses see nii ei ole, tean oma kogemustest. Paljud inimesed ei saa oma tervise eest õigel ajal hoolitseda, mistõttu vajavad nad ühel korral erakorralist abi, mis läheb tunduvalt kallimaks profülaktilisest tervishoiust või õigeaegsest ravist.

Tervishoiu luud on murtud. Nende kokkukasvatamine ilma vabatahtliku tervisekindlustuseta ei õnnestu.

Autor: Ants Veetõusme