Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võimatu missioon ehk uus auto soodsa hinnaga
80% maailmas toodetavatest uutest autodest müüakse piirkondades, kus elab vaid 20% maailma elanikkonnast. See mõtlemapanev fakt andis Renault? presidendile Louis Schweitzerile ambitsioonika idee minna ajalukku sellega, et toota auto neile ülejäänud 80 protsendile inimestest, kes pole uue auto omamisest isegi unistada tihanud. Ja mitte lihtsalt mingisuguse auto, vaid sellise, mis poeväravast väljudes koost ei laguneks, kuhu peale juhi ja tema naise ning lapse ka äi-ämm koos kompsudega ära mahuvad ja mis näeks selline, et omanik ei peaks naabrimehe akende alt mööda sõites silmi peast häbenema.
Mission impossible, ütleks selle kohta iga autotööstusega kursis olev inimene. Schweitzer nii ei arvanud.
Pariisi lähedal asuva Renault? tehnokeskuse konverentsisaal kubiseb üle maailma kohale tulnud autoajakirjanikest. Neid on nii Jaapanist, Taiwanist, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast kui ka Euroopast. Kohe-kohe hakatakse siin ajalugu tegema: maailmale esitletakse autot, mida pole siiani suutnud valmis teha ükski maailma autotootja. Autot, mille baashinnaks on 5000 eurot ehk sisuliselt kaks korda vähem kui igal teisel samalaadsel sõidukil.
Fotosid Renault X-90 nime kandva võimatu missiooni tulemustest on siin-seal internetis levitatud, autot ennast pole näinud oma ihusilmaga veel ükski teine, kes selle projektiga otseselt seotud ei ole.
Lavale astub Louis Schweitzer isiklikult. Hoolimata korraldajate lubadustest, et pärast pressikonverentsi annab president lahkelt intervjuusid kõikidele soovijatele, tormavad kümned, kui mitte sajad fotograafid ja kaameramehed lava ette härra presidenti jäädvustama. Toolidel istuvad kirjatsurad ja telereporterid ei näe enam midagi, sest fotograafid on kogu vaatevälja ummistanud. Pärast korduvaid manitsusi suudetakse fotograafe siiski taltsutada ning nood oma kohale tagasi sundida. Pressikonverents võib alata.
Schweitzeri umbes pool tundi kestnud etteaste järel tõuseb eesriie ning lavale sõidavad kaks peategelast: Dacia Logan ja Renault Logan. Baltimaade ajakirjanikke huvitab eeskätt esimene, sest siinsele turule hakatakse seda ?imeautot? müüma just Dacia nime all.
Esmamulje autost on igati positiivne. Vaatad kapoti alla, pagasiruumi, istud rooli taha, esiistmele, näpid siit ja näpid sealt ? mitte millegi kallal pole iriseda. Täitsa auto, mis auto. Kui ta maksaks samuti 1000 eurot nagu enamik konkurente, küll siis leiaks ka, mille kallal nokkida, aga selle raha eest... Jääb üle vaid nuputada, kuidas see riistapuu ka sõidab, sest proovisõitu esitlusel teha pole võimalik.
Türgi keskosas asuva Kapadookia ainsale lennuväljale Nevzehiris maandub igal pärastlõunal Blue Line?i nime kandev lennuk. Sellest väljub umbes poolsada autoajakirjanikku, kelle asemele istuvad mõne hetke pärast koduteele asuvad kolleegid teistest riikidest. Õige pea on lennuk taas õhus.
Kuumusest pakatava lennujaama esisele on ajakirjanike tarvis üles rivistatud mitukümmend hõbedast ning äravahetamiseni sarnast Dacia Loganit. Paarikaupa istuvad ajakirjanikud autodesse ning alustavad kauaoodatud proovisõitu.
Logan osutub just selliseks, nagu oleme teda ette kujutanud. Sõiduomadustelt ei jää ta Renault Cliole mitte millegi poolest alla. Ja kuidas ta saakski, sest esisild ja roolisüsteem on Clio oma, tagasild ja platvorm aga pärit koguni Moduselt, mida alles nüüd Pariisi autonäitusel esitletakse. Salongi viimistlus on mõistagi odav, kuid mitte ilmetu. Rooli ei saa liigutada üheski suunas, kuid ta on fikseeritud oskuslikult just sellisesse kohta, mis sobib nii suuremat kui ka väiksemat kasvu juhile. Käigukast ei pretendeeri maailma parimate sekka, kuid on samas täiesti talutavalt täpne ning käigud lülituvad probleemideta. Täiesti selgelt on salongis kuulda müra, kuid arvestades Türgi jämeda killustikuga kaetud teid ning seda, et spidomeetriosuti võbeleb enamiku ajast 130?140 km piirimail, pole see teps mitte hullem kui mõnel teisel odavamal väike-keskautol. Rool on piisavalt täpne ning vedrustus pehme. See tähendab, et kehvadel teedel ei raputa auto ülearu, kuid käänulisele mägiteele jõudes tõuseb juba esimeses paremkurvis auto parem tagaosa harjumatult kõrgele. Kuid ka sellega on võimalik harjuda ning õige pea ei pane seda iseärasust enam tähelegi. Auto püsib teel täiesti veendunult.
Tõsi, tegemist on kolmest varustusastmest kõrgeimaga, kus olemas nii elektriaknad, konditsioneer kui ka kõik muu. Sellise auto hind on aga kaugelt kõrgem kui too palju kõneainet pakkunud viis tuhat eurot. Kas ajakirjanikke püütakse tüssata?
Vastuse küsimusele saab järgmisel päeval, kui tippvarustatud mudelid palutakse viisakalt parkida aia äärde ning ajakirjanikud juhatatakse sellesama viietuhandese variandi juurde. Too erineb aga esmamuljet pakkunust juba oluliselt: stanged on mustast plastikust, kõik aknad-peeglid käivad käsitsi, tal pole ei konditsioneeri ega isegi pagasiruumi polstrit. Kapoti all on 1,6-liitrise asemel 1,4-liitrine mootor, tal on ainult üks turvapadi juhile, puuduvad nii ABS-pidurid kui ka roolivõimendi jne.
See on kõige lihtsam auto, mida olen oma silmaga eales näinud, kuid kõik vajalik on seal samal ajal täiesti olemas. Peaaegu kõik, sest, tõtt öelda, hakkab roolivõimendi puudumine juba esimestel meetritel tõsiselt häirima.
Kohapeal rooli keeramine nõuab korralikku jõupingutust, maanteel on võimendita rooli keskosa aga tundetu ja ?vedel? nagu sült ning kurvides tundub roolikeeramine jämeda kumminööri venitamisena. Kõik muu on sõites, nagu olema peab. Isegi 1,4-liitrine mootor liigutab autot edasi täiesti piisava jõuvaruga ning kui mitte arvestada konditsioneeri puudumist Türgis valitsevas kuumuses, võib öelda, et Renault? võimatu missioon ei osutunudki võimatuks.
Esimene ostja saab Renault Eesti esindaja juures kätte Dacia Logani võtmed.
Auto baashinda reklaamiti küll napilt alla 100 000 krooni, kuid ostja otsustas siiski nn keskmise versiooni kasuks, mille kapoti all 1,4-liitrine mootor nagu baasvariandilgi, kuid tal on ka roolivõimendi, kaks turvapatja, esimesed elektriaknad jms, mis igapäevast kasutamist mugavamaks teevad. Siiski jäi tema hind konkurentide analoogidest oluliselt soodsamaks.
Enne ostu tehtud proovisõidul avaldas ostjale muljet auto käitumine auklikul teel, kus too läbis ka päris suuri auke täiesti hääletult. Kuigi tegemist on täiesti tundmatu margiga Eesti turul, andis ostjale kindlustunnet tõsiasi, et sisuliselt on tegemist Renault?ga ning ka garantiitingimused on samad, mis Renault?l.
Dacia müüjate sõnul on huvi Logani vastu suur, kuid kahjuks ei suudeta kõiki tellimusi kohe täita.
Logan on muutunud Ida-Euroopa ja Aasia rahvarohketes riikides ülipopulaarseks ning Baltimaade turule jagub neid esialgu vaid näpuotsaga. Ka Dacia importöör Poolas laiutab meie diilerite tellimuste peale üksnes käsi.