Blogib* ? järelikult mõtleb?

Peagi saabuvad huvilised, kes seda innukalt lugema hakkavad. Kes viitsivad või oskavad, nikerdavad selle külge kommentaarid. Nii päevast päeva. Umbes selline võiks ajaveeb ehk blog välja näha ajal, mil pole internetti.

Kui päevik on rangelt isiklik ehk selle pidaja maailmavaade ning siseelu, siis veebipäevik on oma avalikkuse tõttu pigem autori arvamus millestki. Erandid kinnitavad muidugi reeglit.

Reklaamikunstnik ning DJ Liisa Triin Vurma leiab, et blogimine on lihtsalt üks eneseväljendusvormidest. ?Sa ei pruugi olla professionaalne kirjanik, kunstnik või fotograaf, aga tahad neid asju ikka teha ja publikut omada, lood oma reeglite ja tasemega maailma ning võid eksisteerida seal nii, kuidas süda soovib,? selgitab Vurma. ?Mõnele pole isegi publik oluline, võib-olla on vajadus oma mõtteid välja elada ja kaardistada, ennast analüüsida.?

Enamus blogijaid väidab end Liisa sõnul kirjutavat weblogi iseenda jaoks, kuid teadmine, et teatud publik seda loeb, võib aja jooksul kirjutamisstiili ja avatust muuta. ?See piir, mida ja kuidas kirjutada, muutub minu puhul tujude ja isegi kellaajaga, ilmselt hilisemal kellaajal olen rohkem avatud ja hommikul suudan kirjutada krüptilisemat teksti. Vahel on tagantjärele piinlik lugeda liiga avameelseid asju,? selgitab Vurma.

Enamik eesti blogijatest on oma päritolult ja argipäevalt küllalt sarnased, sellised 18?25aastased ülikoolis käivad arvutit kasutavad vallalised valgenahalised eestikeelsed keskklassi noored, millest tulenevalt üks või teine ajaveeb eristub vaid kujunduse ja kirjutamisstiili poolest, leiab disainer Raul Viitung.

?Aga kus on Valgjärve külaveterinaari Tooma ajaveeb? Millest blogib frustreerunud autoremondilukksepp Deniss? Mis aadressil peab päevikut nümfomaanist Pärnu medõde Gertrud? Võid kihla vedada, et ma loeksin neid kõiki,? lubab Viitung.

Nii ei ole mujal maailmas haruldased ka õppejõudude, ametnike jt ajaveebid. Internetist leiab näiteks tuntud kaasaja revolutsionääri Michael Moore?i ajaveebi.

Veel on Eestis alles arenemisjärgus teemablogid ehk veebiväljaanded, mis kirjutavad kindlal teemal. Blogijate ühishuvist on sündinud näiteks fotoportaal foto.diip.ee ehk lihtsalt fotodiip ja www.blog.ee/Maa_all, kus maa-alused lahkavad ühiskonda, kritiseerides nii riigi juhtorganeid kui tavakodanikke, Eesti üks regulaarsematest poliitblogidest.

Ent ajaveeb ei ole vaid jutustus või arvamus. Ajaveebnike ühisjõududega on käivitatud Eestis ka paar kampaaniat. teller.diip.ee veab keskkonnasõbralikkuse kampaaniat ?Ei kilekotile?, mis propageerib kilekottide kasutamise asemel paberist või riidest vastupidavamaid kotte. Lisaks on blogijad arutlenud, kas anonüümsus internetis on moes või mitte.

Hinnanguliselt eksisteerib Eestis ca 400?500 veebipäevikut, reaalselt on neid kokku lugeda keeruline, sest ühtset andmebaasi pole olemas. Maailmas seevastu Eesti Ekspressi andmeil ca 10 miljonit erinevat ajaveebi.

Alustas umbes neli aastat tagasi ühe järjekordse kodulehekülje tegemist, mille käigus jõudis ajaveebini. ?Tahtsin teha midagi, mis paneks inimesi mu lehele tihemini tagasi tulema ja alguses ei plaaninudki sellest midagi tõsisemat teha. Mõtlesin, et vaatan, kuidas asjad kujunevad,? selgitab Vurma, kes lisaks kirjalikele sissekannetele pakub huvilistele vaadata ka enda stiilseid ning äratuntava käekirjaga joonistusi. ?Joonistusi panen küll hetkel ainult iseenda jaoks üles, kuigi teiste arvamus nende kohta on mulle väga oluline.?

Kujunduselt on käsil Liisa neljas ajaveeb, kus koos sissekannetega leiab ka autori joonistusi ning fotosid. ?Ma arvan, et mu visuaalne väljendusoskus on parem kui verbaalne pool, ja see on ka minu jaoks huvitavam,? lisab Vurma. Vahendid visuaalide jaoks muutuvad vastavalt tujule. ?Tekstiline pool omab hetkel üha vähem tähtsust mu jaoks, aga see võib veel muutuda.?

Statistika järgi vaatab päevas Liisa blogi ca 200, vahest rohkemgi huvilist. ?Kui mõtlema hakata, siis on 200 päris suur number ja mul pole aimugi, kes need on. Võib-olla suudaksin heal juhul 50 tuttavat-pooltuttavat nimetada,? arvab Vurma.

Eesti blogimaailmas on ka üks nn guru, Siim Telleri nime ja tema ajaveebi teller.diip.ee ehk tellerdiibi võiks vabalt kanda Eesti blogisõnastikku.

Tellerdiip sündis kaks ja pool aastat tagasi. ?Tellerdiip sündis sõprade meililistist, kus vahetasime infot üksteise tegemiste kohta. Spämm läks toona nii suureks, et ma kolisin oma jutustused veebi, hiljem kukkus too list ka kokku,? meenutab Teller.

Esialgu vaid sõpradega suhtlemiseks mõeldud lehekülg on tänaseks Eestis enim loetud ajaveeb, keskmiselt leiab sinna tee päevas 1000 inimese kandis, neist suudab autor identifitseerida sadakond inimest, ema-isa, sõbrad-tuttavad.

Teller ise jõudis blogimiseni, kui Tartust Tallinna kolis, aasta oli siis 1999. Esimene pääsuke oli inglise keeles ning hiljem kustutas ta kogu sisu ära. ?See oli muidugi lollus ja nüüd on kahju, sest enam ei saa ülevaadet tollest perioodist mu elus,? räägib Teller.

Ajaveebi üks väärtustest ongi tema hinnangul võimalus tulevaste põlvede ja endagi jaoks elu salvestada ning arhiveerida. ?Ma näiteks ei tea enda vanemate nooruspõlvest suurt midagi,? selgitab Teller.

Oma ajaveebi sisu võtab Teller kokku: ?Kõigest, mis huvitab.? Ta kirjutab nii tehnoloogiast, fotograafiast, internetist, kasutusmugavusest kui ka enda isiklikust elust.

Kas Teller on kuulus? Tuntud ta kahtlemata on, sest tema ajaveebist on alguse saanud kampaania ?Ei kilekotile?, mis kutsub üles kasutama kauem kestvaid paber- või riidekotte. Tollest ettevõtmisest ning ka blogimisest järjepidevalt kirjutamisega on ta käinud ETVs rääkimas ja kirjutanud ka leheveergudel. ?Aga kuulsus ei ole see, mida blogimisega Eestis saada. On lihtsamaid ja kiiremaid variante,? leiab Teller. Lisaks veab Teller Eestis pea ainsat temaatilist ajaveebi foto.diip.ee, rahvakeeli lihtsalt fotodiip, kus asjaarmastajad jagavad omasugustele fotoalast infot ja nõu, ning korraldab fotokonkursse.

Raul Viitung on Eesti virtuaalmaailmas tuntud ka kui Kalkar. Iroonilisi, teravast maailmavaatest inspireeritud ja otsekoheseid sissekandeid aitavad toetada samal teemal illustratsioonid, kas siis fotod või joonistused.

Alustas ta mullu mais, olles lugenud blogistaari Krahvi kirjutist sellest, kuidas hullunud naisfänn teda ühes kõrtsis ründas ja vaimustunult hüüdis: ?See on nii, mida te kirjutate!? ?Mõtlesin, et prooviks siis ka ajaveebnike glamuuri-ilmast osa saada,? selgitab Viitung.

Siiani on tal käsil sama ajaveeb, kuhu ta lisaks sissekannetele paneb enda sõnul näpuharjutuseks üles ka joonistusi-fotosid. ?Blogimine on hea ettekääne end lausetena väljendama sundida. Pealegi saab hetkel enda jaoks olulised emotsioonid-juhtumid-mõtted kirja panna ja mõne aja pärast üle vaadata. Jälg jääb järele,? leiab Viitung. ?Kirjutan ilmselt samadel ajenditel, nagu seda teevad kõiksugu pläralõuad ja kolumnistid päevalehtede arvamusrubriikides. Mõned kirjutised on kantud ka lugejakirjade stiilseist grafomaania- ja paranoiapuhangutest.?

Kuna Kalkaril blogimiseks eriti aega pole, on sissekandeid sündinud ka hilistel öötundidel ning need oma iseloomult ja õigekirjalt tema hinnangul eriti kuutõbised.

Kalkari ajaveebi külastati mõni aeg tagasi paarsada korda päevas, nüüd loetakse ta enda sõnul ilmselt tunduvalt vähem, kuna ta iga päev (nädal? kuu?) ei kirjuta. ?Aeg-ajalt ikka keegi ütleb, et lugesin sinu ajaveebist seda ja toda. Mõnikord sellised täiesti ootamatud ja muidu korralikud inimesed. Siis lähen ja veerin ise ka, et ?misasja ta luges siit üldse...??,? pajatab Viitung.