Emma, Ludmilla ja tuhandeaastane veiniloss

Tõnis Arnover 24. september 2004, 00:00

Üllatus saabub siis, kui vanade majade vahelistel kitsastel tänavatel põgusa uitamise järel jõuad linna serva kõrgele kaldapealsele, kust avaneb uhke vaade Vltava ja Labe jõe ühinemiskohale ja otse all mäeküljel ning jõeorus laiuvatele viinamarjaväljadele.

Nagu iseenesest kerkib pilk mööda mäe serval kõrguvat müüri ülespoole, mis osutub suureks itaaliapäraseks lossiks. Sealt kostab kopsimist ja puurimist, mis on tugevas kontrastis üleüldise vaikusega.

Neljakandilisel lossiõuel jutustab lihtsas sinises kitlis daam saksa koolilastele lossi ajaloost, mis tundub huvitav, sest lapsed elavad õhinal kaasa ja küsimusi sajab kui küllusesarvest. Kui daam vabaneb, siis selgub, et tegemist on lossiproua Bettinaga, kes koos mehe Jiri Lobkowicziga juhatab nii lossi remonditöid, viinamarjakasvatust ja veinivalmistamist kui juhib ka ekskursioone.

?Loss on minu suurim hoolealune, sest loss aitab müüa veini ja vein jälle annab raha lossi remontimiseks,? ütleb ta.

Mida kaugemale jõuab Bettina Lobkowicz jutustusega Melniku lossist (Chateau Melnik) ja selle sajanditepikkusest veinitegemise traditsioonist, seda selgemaks mulle saab, kui ilmekalt võib üks loss anda läbilõike T?ehhi ja laiemalt kogu Böömimaa ajaloost ning kuidas T?ehhi kui õllemaa mosaiigis omandab valge laik minu jaoks uue, värvika veinimõõtme.

Lobkowiczi suguvõsa kätte läks Melniku loss 1753. aastal, kui prints August Anton Lobkowicz abiellus krahv Humprecht Czernini 15aastase tütre Ludmilla Cerniniga. Enne seda oli vana krahv kolmekümneaastases sõjas (1618?1648) laokile jäänud lossi rahalistes raskustes Böömi kuningalt ära ostnud ja selle kindluslossi ümber ehitanud Itaalia paleeks. Ehituse käigus selgus, et osa lossi laiendusest jääb matmispaiga peale, mistõttu tema abikaasa lahkus sealt päevapealt ja nõudis endale üle jõe uue lossi, mis nüüd samuti kuulub Lobkowiczidele.

?Kakskümmend last sünnitanud Ludmilla 17. lapsest, ainukesest pojast, on meesliin jätkunud minu mehe Jiri Lobkowiczini,? rääkis proua Lobkowicz.

Lobkowiczid on Melnikus seega veini valmistanud 250 aastat, kui natside ja kommunistide aeg välja arvata.

?Teise maailmasõja ajal, kui Nürnbergis pommitati puruks ohvitseride kool, koliti see siia ja meie pere tõsteti välja. Pärast sõda saadi loss küll tagasi, kuid kommunistide võimuletuleku järel 1948. aastal see natsionaliseeriti ja suguvõsa emigreeris ?veitsi. Alles 90. aastate algul võisime tagasi pöörduda,? seletas ta.

Terve kommunistide aja tegutses Melnikus riiklik veinitööstus. Häda on ainult selles, et seal ei viitsitud tegelda vanade ja hoolt nõudvate sortidega, vaid asendati need lihtsamatega ja valmistati kangestatud veine, sest rahvale meeldis, kui vein oli magus. Loss aga seisis hüljatult ja lagunes tasapisi.

?Meie esimene ülesanne oli tagasi istutada vanad sordid, ehkki see nõuab hulga aega ja raha. Kõige tähtsam neist on muidugi Pinot Noir. Mõelda vaid, juba Saksa-Rooma riigi keiser ja Böömimaa kuningas Karl IV laskis XIV sajandil Burgundiast kapriisse Pinot Noiri Melnikusse tuua, kuna leidis, et siin on selle viljelemiseks sobiv kliima. Kuidas tohib siis niisugust kuuesaja-aastast kommet lasta raisku minna. Ei iial,? ütles Jiri Lobkowicz.

Bettina Lobkowicz loetleb sorte, mida nad peale Pinot Noiri viljelevad ? Pinot Blanc, Pinot Gris, Riesling, Riesling Silvaner, Chardonnay, Muskateller, Müller-Thurgau, Red Traminer, Zweigeltrebe Barrique. Ja lisaks on taastatud kommunismi ajal katkenud vahuveini tegemine. Oli ju Ferdinand de Lobkowicz T?ehhis esimene, kes 1896. a vahuveini tootma hakkas. See kannab nime Chateau Melnik.

?Võib ju tunduda, et sorte on palju, aga??

Pärast lühikest mõtlemist lisab ta: ?Olles lossis oma kohale tagasi pannud 36 kohta laialitassitud ajaloolise sisustuse ja püüdes seda veinimüügist saadud rahaga korda teha, oleme ühendanud veini ja turismi. ?

Melniku veinitootmine ulatub tagasi kaugemale kui XIV sajand. Väga tähelepanuväärne oli näiteks XI sajand. Nimelt võttis X sajandi lõpul Boleslav Vaga endale naiseks Prantsuse krahvitari Emma. Emma oli väike, aga kange naine, kes kuulutas oma mehele: minu kodumaal elavad minu seisusest naised kivilossides. Ta sai oma tahtmise ja Melnikus kerkis väljaspool Prahat esimene kiviloss. Emma tegusid kinnitab tollane hõbemünt, mille ühele küljele on vermitud ?Emma Regina? ja teisele ?Melnic Civitas? (Melniku loss).

Sama sajandi lõpul sai loss Böömi lesestunud kuningannade elupaigaks. Esimene neist kandis nime Ludmilla. Tema läks ajalukku sellega, et hakkas valmistama veini, mida katoliku kirik vajas armulaual. Kokku elas neid leski lossis 23 ja päris mitu kandsid nime Ludmilla. Küllap see on põhjus, miks Chateau Melnikus valmistatakse Ludmila-nimelist punast ja valget veini.

Kui Bettina Lobkowicz võtab oma neli koera rihma otsa ja seab end kübara lehvides minekule, küsin talt, kas lossi minevik teda ei kummita.

?Oi, ma magan siin erakordselt hästi. Aga pean tunnistama, et minu uni muutus veelgi rahulikumaks, kui T?ehhi astus Euroopa Liitu. ?

T?ehhi kui veinimaa kohta olgu siiski öeldud, et tegelikult on Praha-lähedased jõeorud üsna väike veinipiirkond, kuna põhilised jäävad Lõuna-Määrimaa kolmnurka Znojmo?Brno?Zlin keskusega Valtices.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing