Horvaatide uhkus ? Dubrovnik

Sigrid Suu 24. september 2004, 00:00

Kihutades Tallinnast lõunasse läbi Balti riikide, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia ja Montenegro, olete 3255 km pärast imetlemas Horvaatia ranniku pärli ? Dubrovnikut.

Lähenedes linnale lõuna poolt, avaneb mäeveerelt romantiline vaade. Dubrovnik on kompaktne ja väike ? paras taskusse pista.

Linn, mis on juba 1000 aastat olnud oluline kaubanduskeskus ja rändurite peatuspaik, on ehitatud heledast kivist ? sellest on nii majaseinad, tänavasillutis kui ka linnamüür. Viimane on Dubrovniku sümbol. Müüri hakati ehitama 10. sajandil kaitseks erinevate vaenlaste ? araablaste, veneetslaste, makedoonlaste ja serblaste vastu.

Loovutades 30 kunat ehk nugiseraha (kohalik raha horvaadi keeles just seda looma tähendabki), saab minna linnamüürile kõrgemalt tasapinnalt vaateid imetlema. Kõndida saab kindlusehitise 1940 meetri pikkusel müüril, mille laius on kohati 25 meetrit. Müür ümbritseb peaaegu kogu linna. Ühelt poolt avaneb vaade punastele katustele, teiselt poolt aga türkiissinisele merele, kolmandast kandist paitab silma lõputu mägede viirg. Ülaltpoolt on hästi näha ka linnatänavate ülesehitus, kus kõik väiksemad tänavad suubuvad peatänavale.

Vaadates ülevalt alla linnale, jääb silma vaid mõni üksik roheline puu. Selline linnapilt on mõistetav, mägisel rannikul on iga ruutmeeter tasast maad väga hinnas.

Õhtuhämaruses muutub kogu vanalinna taevas kihavaks, kui sajad madalalt lendavad suur-piiritajad kiire ja vilka lennuga õhu keema ajavad. Lindudest mustava taeva tõttu tundub lõunamaa suveöö veelgi tumedamana. Hilisõhtul vaikselt sagivas linnas ajaloolise pühakuju juures istudes ilmutavad end aga tarakani moodi elukad, kes tänavale pudenenud saia- ja krõpsutükke järavad. See, mis kõhtu ei mahu, veetakse kiiresti lidudes urgudesse.

Dubrovniku ilu paelub paljusid, seepärast võib suvisel ajal ehk liigagi suurel hulgal turiste kohata. Kõndides pärastlõunasel ajal peatänaval Stradunil, võib iga kümmekonna meetri tagant kohata sisseviskajat. Konkurendid hakkavad klientide ülelöömiseks üksteise võidu tasuta veine pakkuma, kuni lõpuks otsustamegi valida restorani, kust lubatakse õhtusöögi juurde kolm tasuta veini. Risoto, mis sisaldab kaheksajalgu, kalmaare, krevette ja merekarpe, maitseb suupäraselt. Kitsa tänava restoranis tumemusta lõunamaa taevase kiigates ei vaata vastu tähistaevas, vaid nööritäis aluspesu. Õhus liikumatult rippuv pitsiline daami aluspesu sobib nii hästi linna miljöösse.

Reisidele lisavad vürtsi juhuslikud kohtumised põnevate inimestega. Paari päeva eest naaberriigis kohatud üksi rändav Rootsi preester astub mõni päev hiljem Dubrovniku hämaral tänaval uuesti vastu. On see jumalik valik või puhas juhus? Taaskohtumine rännuhuvilise modernse välimusega preestriga päädib kohaliku õlle O?ujsko mekkimisega vanalinna baaris.

Võrratu linn, imekaunis loodus ? selliseid ülivõrdeid võib kuulda ja lugeda igalt poolt. Justkui tahaks seda uskuda, teisalt on ju alati tegu kellegi subjektiivse hinnanguga. Samas ei saagi tunnete väljendamisel olla just eriti objektiivne. Ehk sobiks siia lisada ühe horvaadist sõbra öeldud lause, et Dubrovnik on tema ja paljude teiste horvaatide jaoks maailma ilusaim linn. Ega siis asjata iiri kirjanik Bernard Shaw 1929. aastal kirjutanud: ?Kes tahavad näha taevast maa peal, tulgu Dubrovnikusse!? Tore on uskuda ja mõelda sellele, et oled näinud maailma ilusaimat linna.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:27
Otsi:

Ava täpsem otsing