Kas tõesti teine dimensioon?

Satun ühel keskpäeval kaubanduskeskusesse. Kõnnin osakonnas, kus riiulitel tukuvad ilusad asjad, need, mida tahaks, aga tegelikult vaja ei lähe. Uitajaid on teisigi, kõik omis mõtteis, kui ühel hetkel krõbiseb valjuhääldi. ?Seoses pommiähvardusega on suletud keskuse vasakpoolne väljapääs,? teatab sama magus hääl, justkui oleks saabunud messias allahindluse kujul. Kohmetun, vaatan ringi ja püüan saada kaaskodanikelt natukenegi tuge. Sest kui sa istud pikad päevad kontoris ja kaubanduskeskustes päeval ei kola, siis ei tea sa ju ka käitumisetiketti, mida tuleb arvestada siis, kui on pommiähvardus. Aga ei midagi. Kõik saalisolijad, mõne hetke pärast ka mina, jalutavad müüdavat ilu seirates edasi. Pommiähvardus ei ole see, mis tänapäeval Tallinnas asju liikuma või seisma paneks. Kas siis, kui kurjus on muutunud tavaliseks ja nii igapäevaseks, et teda enam ei märgata, võib ta tõsta võidukalt käed või on ta tegelikult kaotanud?

Paar päeva varem istun laeva söögilauas soomlastest vanapaari kõrvale. Märkan neid hetkel, kui kuulen vanahärrat siiralt oma prouale lausumas: ?Soomes on ikka pagana hea elada.? Pillan ehmatusest peaaegu oma Chardonnay klaasi käest ja püüan salaja nende jutust osa saada. Kaks eakat inimest arutasid hardunult selle üle, kui mõnus on nende kodumaa.

Hoolimata kummalistest asjadest, mis toimuvad meie poliitikas, tänaval ja kodudes, tundub Eesti elu ikkagi selline, mille kohta tahaks kangesti öelda, et siin on pagana hea elada. Või olen ma lihtsalt teisest dimensioonist?